Epilepsiapäev on erialaorganisatsioonide poolt nimetatud päev, et suurendada teadlikkust selle haiguse erinevatest tahkudest. Epilepsiapäeva peetakse 10. veebruaril.
Epilepsia on krooniline närvisüsteemi haigus, mille tunnuseks on iseenesest tekkivad ning korduvalt esinevad krambihoogude perioodid. Epilepsia algab sagedamini lapsepõlves või noorukieas, aga ka hiljem. Epilepsiat põdevaid inimesi on umbes 0,8% elanikkonnast, Eestis on umbes 9000 epilepsiahaiget, seega on haigeid inimesi rohkem kui üldiselt arvatakse.
Epilepsia on haigus, mille puhul sümptomid avalduvad ootamatult. Epileptilise hoo üks peamisemaid tunnuseid on võimetus ennast kontrollida – seda kas tahtele allumatu liigutushäire või teadvuskao tõttu. Epileptilised hood on haigele traumaohtlikud, väga pikad ning sagedased hood kahjustavad aju. Hoojärgsed vaevused segavad igapäevast tegevust ja vähendavad töövõimet. Lapseeas segab epilepsia lapse arengut. Kuna epilepsia on avalikkuse silmis halva mainega, siis lisavad haigushood igapäevaseid pingeid.
Haigus võib olla erineva raskusastmega – alates väga sageli esinevatest krambihoogudest kuni üksikute kordadeni elu jooksul.
Epilepsia tekkepõhjused võivad olla erinevad:
• raseduse või sünnituse ajal tekkinud ajukahjustused,
• kaasasündinud ainevahetushaigused,
• peaajutraumad,
• ajukasvajad jm ajuhaigused,
• mürgitused jms.
Umbes 61% haigusjuhtude puhul ei ole võimalik epilepsia põhjust kindaks määrata.
Epilepsiat põdevatel patsientidel on enneaegse surmarisk 2–3 korda kõrgem võrreldes tavapopulatsiooniga. Kõrgenenud surmariski põhjuseks on nii epileptiliste hoogude sageduse ja raskusega seotud tüsistused, näiteks hoo ajal saadud traumad või nn SUDEP (sudden unexpected death in epilepsy – äkksurm epilepsiahaigetel), kui ka hoogudega otseselt mitte seotud tegurid nagu aju tõsised sümptomaatilised protsessid (infarkt, kasvaja), mis on ise epilepsiat esile kutsunud.
Epilepsia ravi on pikaajaline ja hooge ennetav. Peamine ravi on medikamentoosne – epilepsiavastaste ravimitega. 70-80%-l epilepsiahaigete hoogudest alluvad hästi ravile ning on tõendeid, et nende puhul epilepsia otseselt elukvaliteeti ei alanda. Ülejäänud 20–30% puhul, kelle hood on kroonilised ja ravile raskesti alluvad, on olukord tunduvalt keerulisem. Nende inimeste elukvaliteet kannatab palju just seetõttu, et epilepsiahoogude avaldumine on ettearvamatu, need võivad avalduda igal ajal igas situatsioonis.