Küsisime Eesti meditsiinimeedia tegijatelt-vedajatelt, milline paistab olukord nende vaatevinklist, milline on meditsiini kajastamise seis eesti meedias ja kas sellega võib rahule jääda? Kas see vastab tarbijate (loe: patsientide ja meedikute) ootustele ning mida võiks teha paremini?
Milline on seis meditsiinimeedias ja kas sellega võib rahule jääda?
Andres Soosaar (Eesti Arsti peatoimetaja): Eesti meditsiinimeedia seis on õige ebaühtlane ning vähemasti tervishoiutöötajate omavahelise kommunikatsiooni osas on see oma mahult ning aktuaalsete teemade valikult kindlasti ebapiisav ja mitte kuigi süsteemne. Kui rääkida lähemalt arstide ja teiste tervishoiutöötajate erialasest meediast, siis selle arendamine vajab müügiedu asemel meie tervishoiu olulisemate institutsioonide eesmärgistatud tuge ja meie kõigi ühistegevust.
Kadi Heinsalu (Meditsiiniuudiste peatoimetaja): Viimastel aastatel on meditsiin tõusnud üheks olulisemaks teemaks meedias, sest sellel on olemas kõik klassikalise (uudis)loo kriteeriumid. Professionaalses nišiajakirjanduses on hetkel isegi konkurents (Äripäev ja Celsius) ja see on hea. Kasvanud on rahvatervise-alaste väljaannete arv, eks selle taga ole nii soov inimeste terviseteadlikkust tõsta kui ka ravimifirmade käsimüügiravimite konkurents. Minu meelest on siin turg alles poolel teel, juurde annaks teha veel portaale ja väljaandeid.
Vilve Torn (Eesti Päevaleht, toimetaja): Ma pole sugugi kindel, et tavalugejale suunatud meditsiiniteemalised väljaanded suudavad alati objektiivseks jääda ja asjadest kirjutada nii, nagu need olema peaks. Igaüks eksib, aga üleriigiline kvaliteetajaleht või -ajakiri ei peaks avaldama lugusid emadest-isadest, kes ärgitavad oma last mitte vaktsineerima. Samuti ei tohiks trükivalgust näha lood, kus vähihaigeid patsiente julgustatakse ravi lõpetama ja abi otsima posija juurest. Patsient vajab rohkem objektiivset infot, sellist, millest tal ka igapäevaelus haigustega toimetulekuks kasu oleks. Elu on näidanud, et ajakirjanikuna-toimetajana on mul igapäevatöös sageli rohkem kasu PERH-i Kuukirjast või Kliinikumi Lehest kui temaatilistest portaalidest või üleriigilisest meediast.
Evelin Kivilo-Paas (Tervis Pluss peatoimetaja): Arvan, et meditsiini käsitlevate väljaannete arv ja mitmekesisus rahuldavad Eesti inimeste vajadusi. Meil on kontrollitud ja tasakaalustatud infoga ajakirju-ajalehti, usaldusväärseid patsiendiportaale, kus leidub operatiivset infot ja mis peegeldavad uusi suundumusi. Tõsi, netiavarustes on rohkelt ka n-ö prügiinfot, aga siinkohal jääb paraku loota vaid inimeste tervele mõistusele ning oskusele eristada olulist ebaolulisest.
Eli Lilles (Med24 toimetaja): Kui vaadata arstkonnale suunatud erialameediat, siis sellest aspektist on valik kitsas. Arstide seas läbi viidud lugejauuring (vt Eesti Arst 2012; 91) näitab, et kõige loetum kodumaine erialaväljaanne on Eesti Arst, millele järgneb portaal Med24. Meditsiin on aga rahvusvaheline ja arsti jaoks ei piisa ainult Eesti meditsiinimeediast.
Kuidas peaks meditsiinimeedia edasi arenema?
Andres Soosaar: Eesti Arsti puhul on ilmselt keeruline realiseerida kolmikmissiooni: olla nii heatasemeline teadusväljaanne, kogukonna praktilisemaid eesmärke teeniv sisemine infokanal ja erialakeele hoidja ning arendaja. Vaatamata meditsiini intensiivsele rahvusvahelistumisele ja operatiivse infovahetuse tähtsusele, ei tohi me hetkekski unustada siinse meditsiinimeedia keskset rolli erialakeele ja selles väljendatud kirjasõna loomisel ja hoidmisel. Teiste riikide meditsiinimeedia väljaannete areng näitab, et veebiversioonides sidestatakse interaktiivselt traditsiooniline kirjasõna audiovisuaalse meedia vahenditega ning väga lihtne on sealt leida mistahes probleemile vastust või jälgida selle käsitlemise arengut.
Kadi Heinsalu: Professionaalse meditsiinimeedia alal on lähenemine ka Eestis juba ammu kompleksne: paberväljaanne on küll baasiks, kuid seda toetab online-meedia. Üks arstidele kirjutamise eripära kogu maailmas on see, et nad on harjunud saama meditsiinimeediat tasuta. Kas rahastavad ajakirju nende tööandjad või erialaliidud või ravimifirmad. Eks ravimireklaam väljaannetes seda siis teha ka lubab.
Vilve Torn: Eesti meditsiinimeedia peaks tavalugejale suunatud väljaannetes rohkem patsiente harima. Kindlasti tuleks rohkem kirjutada tervishoiupoliitikast ning ravimitest ja ravimipoliitikast. Miks on meil tõhusate ravimite kättesaadavus üks madalamaid Euroopas või kuidas parandada Eestis innovaatiliste ja orbravimite kättesaadavust? Ja Eesti arste tuleks persoonilugude kaudu enam esile tõsta.
Aime Taevere (PERH-i Kuukirja toimetaja): Ilmselgelt on alakajastatud meie meditsiinipoliitika ja meditsiini regionaalpoliitika: puuduvad sisulised arutlused, kuidas oleks õigem-targem arendada (või mitte arendada, koomale tõmmata) meditsiiniteenuseid üleüldse ning erialati, sh tervikpildis ja ka ühes või teises Eesti regioonis, linnas, maanurgas; millise tulemi üks või teine tänane otsus annab homme ja 10-20 aasta pärast; kuidas meditsiini rahastamist ümber korraldada, jne.
Eli Lilles: Meedias toimub praegu üleminek klassikaliselt trükiajakirjanduselt digitaalsele meediale ja ka meditsiinimeedia peab neid muutusi arvesse võtma. Üks arenguvõimalusi nii Eestis kui mujal maailmas on kindlasti elektrooniline: muutuvad arstide tarbimisharjumused, võrguväljaannete osakaal kasvab pidevalt ning erinevate digitaalsete platvormide kasutamine tehakse võimalikult mugavaks.
Millised on igapäevased probleemid? Mille üle tunnete rõõmu, aga mis võiks olla paremini?
Andres Soosaar: Ajakirja tegemisel on pideva rahulolu allikaks olnud ladus koostöö meie autorite ja toimetuse vahel. Samas ootab Eesti Arst kaastööde esitamisel meie arstkonna ja arstiteadlaste suuremat aktiivsust. Hulk potentsiaalseid autoreid ei ole motiveeritud ajakirja kaudu oma vaateid ja seisukohti kolleegidega jagama ning seeläbi meditsiinis toimuvat reflekteerima. Küllap on niisuguse tagasihoidlikkuse taga erinevaid põhjuseid, kuid ometi peegeldab see kokkuvõttes inimeste erialase tegevuse tegelikke prioriteete. Eesti meditsiin saaks paremini mõistetud ja vahendatud ning professionaali autonoomia realiseeritud siis, kui autorid loovad oma kaastööd peamisest sisemisest veendumusest või erialastest vajadustest, mitte suuresti toimetuse lunimise või ülemuse käsu peale. Kutsun kõiki kolleege oma töid ja tegemisi Eesti Arsti kaudu vahendama, sest juba praegu saaks ajakiri mahukam olla, kui see tegelikkuses on.
Kadi Heinsalu: Meedia on võtnud meditsiiniteema suhtes pigem kriitilise hoiaku, asudes kaitsma patsienti kui väidetavalt nõrgemat poolt. See on meedia seisukohast normaalne. Hea, et sellised lood on ausamaks muutunud: kui on anonüümsus, siis mõlemapoolselt, mitte ei säästeta vaid patsienti jne. Ja päris palju on ka positiivseid lugusid, kus arstid on teinud imetööd.
Vilve Torn: EPL-i terviserubriiki toimetades pakub mulle suurimat rõõmu see, et saan eesti arstide-proviisorite-patsientide kaasabil rääkida teemadel, mis mind ennast väga huvitavad. Mis mulle tegelikult ei meeldi, on see, et liiga sageli kipub reklaam sisu üle dikteerima. Kui bränd või toode on niigi tugev, ei ole sel suurt vahet, millisel küljel või millise loo juures ta väljaandes end reklaamib. Vastupidi – kui peavaluloo kõrval on valuvaigistite reklaam, siis tapab see loo sõnumi ja muudab selle pigem reklaamihõnguliseks.
Evelin Kivilo-Paas: Tunnen suurimat rõõmu lugejate positiivsest tagasisidest, kui nad annavad märku, et nad on saanud ajakirja abiga lahenduse mõnele oma tervisemurele. Meediaplaanist üldisemalt ja selle pahupoolest - arusaadavalt tekitab negatiivsete juhtumite kajastus arstide hulgas pahameelt, sest see õõnestab usaldust arstiabi vastu. See tekitab arstide hulgas tõrksust ja liialdatud ettevaatlikkust ka selle meedia suhtes, kellega nad sisuliselt võiksid n-ö ühes paadis istuda. Õnneks ei ole meie praktikas neid juhtumeid palju, kuid ei saa öelda, et need ka täiesti puuduksid, kus hirmust, ettevaatusest või millest iganes on keeldutud teemasid kommenteerimast.
Aime Taevere: Sügisese streigiga seoses tahan küll nimetada, et mind tõesti nörritas mõne n-ö suure ajakirjandusväljaande tegevus, kui asuti streikijate pihta avatud turmtuld omakorda võimendama – see oli mitte ainult asjatundmatu, vaid ka näotu.
Priit Rajalo (ERR-i Tartu korrespondent): Saan täiesti aru, et uudsetest operatsioonidest või ravivõtete kasutuselevõtust ei soovi arstid kohe rääkida, sest tahetakse oma tegemiste edus esmalt kindlad olla. Ent siingi võiks olla avatum, sest see tekitab inimestest usaldust. Sest Eesti meditsiini puudutavate negatiivsete uudiste rohkus paneb avalikkuse tihtilugu unustama tõsiasja, et meie meditsiin on paremal tasemel ja kiiremini kättesaadav kui paljudes riikides, kellega me end võrdleme.
Mõistagi on teleajakirjanikul keerulisem tööd teha, sest tervis on iga inimese eraasi ning loomulikult ei saa kõigilt osakonnas/palatis viibivatelt inimestelt alati filmimiseks luba küsida. Seega on meditsiinilugude taustapilt enamasti anonüümne. Mis aga arstidesse puutub, siis rohkem esinemisjulgust võiks mõistagi olla ja vabandus, et mul on soeng tegemata, ei peaks olema küll see, millega kommentaaridest keelduda.
Ene Selart