Pool aastat lastepsühhiaatria ja õendushoolduse osakondades vabatahtliku tööd teinud tudengineiud Sirli Saar, Annika Toomik, Kirsikka Kurg ja Ingrid Lesdorf nimetavad oma tegevust tagasihoidlikult pilootprojektiks, millest nüüd oleks sobiv aeg teha vahekokkuvõtet ja kutsuda projektiga liituma uusi huvilisi.
Eeltöö projekti käivitamiseks algas ligi pool aastat enne, kui vabatahtlikud osakondadesse läksid. Rahulik ja läbimõeldud algus väheste vabatahtlikega sai planeeritud selleks, et luua süsteem, mis muudaks võimalikuks vabatahtlikkuse edasise arengu kliinikumis.
Sissejuhatuseks ütleb Sirli, et nende vabatahtliku töö pilootprojekt seisneb suures osas inimeste ära kuulamises. „Inimeste ära kuulamine on väike asi suure tähendusega," lisab ta täpsustuseks. „Kuigi me oleme arstiteaduskonna tudengid, välja arvatud Kirsikka, kes õpib eripedagoogikat, oleme ennast selles töös meditsiinist distantseerinud." Teda täiendab Ingrid: „Meil ei ole inimestega rääkimiseks tarvidust meditsiiniliste andmete järgi, me ei näe haiguslugusid. Me oleme lihtsalt patsientide jaoks olemas."
Kirsikka tunneb rõõmu, et tal oli võimalik lastepsühhiaatria osakonnas ühte väikest poissi aidata seeläbi, et töötajatega laps alguses ei rääkinud, aga temale avanes. Tähelepanuväärne on see, et Kirsikka räägib lapse aitamisest, mitte abist meditsiinitöötajatele, kes Kirsikka kaudu poisile täpsema diagnoosi said panna. Annika on laste ja noorukitega töötanud alates keskkoolist. „Lastega töötamine annab palju positiivset energiat, hoolimata sellest, et mõnikord ei ole see lihtne. Nad on kõik nii erisugused ja huvitavad. Igas väikeses inimeses on peidus erilisus ja seda tuleks märgata," ütleb ta.
Ingridi arvates oli vabatahtliku töö nende jaoks ka eelarvamuste murdmine. Tihtipeale on nii, et füüsilise puudega inimese puhul kiputakse arvama, et tal on ka vaimne puue. Või vähemasti, et tal on kõrvakuulmine kehv. Sest harvad ei ole juhtumid, kus füüsilise puudega patsienti koheldakse kui eset. Ometi on tegu inimesega, kes on nagu iga teine. Selliste patsientide puhul tuleks tingimata esile tõsta seda, et neil on tihtipeale rohkem tahtejõudu ja positiivsust kui teistel.
Esimesed emotsioonid nö raskesse osakonda sattudes võivad olla vastuolulised, leiab Ingrid. Kui neile esimest korda õendushoolduse osakonnas ringkäiku tehti, siis alustuseks astuti sisse ruumi, kus lahkunutega hüvasti jäetakse. Ta tunnistab, et mõtles siis, kas tal üldse on selles osakonnas midagi teha või kas ta üldse suudab kellelegi midagi pakkuda: „Aga need on alguse emotsioonid, mis mööduvad niipea, kui patsientidega kokku puutuda." Pealegi saavad vabatahtlikud omavahel regulaarselt kokku ning on vajadusel üksteisele toeks. Osakondades käivad nad kas üks või kaks korda nädalas vastavalt kokkuleppele.
Kirsikka meenutab, et kui ta esimest korda psühhiaatriakliiniku lasteosakonda sisse astus, olid lapsed parasjagu vestlusringis: „Poetasin end tasahilju ühele vabale toolile ega osanud korraga midagi teha. Siis tuli äkki minu juurde üks väike tüdruk, kes küsis: „Tädi, kas ma võin sulle sülle tulla?" Hetkega tundsin, et ma olen õiges kohas. Ja kui tol õhtul koju jõudsin, olin surmväsinud. Olin nii palju erinevaid tundeid tundnud ja lapsed olid mulle palju rõõmu valmistanud."
„Andmisrõõm on suur. See tunne on kirjeldamatu," lisab Sirli. Ta arvab, et tegelikult võiks iga arstitudeng sellist vabatahtliku tööd teha. See annab palju kogemusi ja vähendab oluliselt pettekujutelmi: „Ainult loengutel käies sellist praktikat ei saa. Õendushoolduse osakonnas näeb väga erinevaid patsiente, kes kõik väärivad ära kuulamist." Sest vabatahtliku ainus võimalik panus ongi patsientidega vestelda, meditsiinilisi protseduure nad teha ei saa.
Kirsikka ütleb, et nad ootavad osalema kõikide erialade üliõpilasi ja erinevatesse osakondadesse. Seda enam, et suhtlemist läheb vaja igal elualal. Tõsi, eelmainitud on kliinikumi ühed kõige raskemad osakonnad, aga mida raskem, seda parem.
Huvilised, kes soovivad projektiga liituda: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
Ene Selart