Kelle „oma" on tervishoius töötav sotsiaaltöötaja ning kas tervishoiu sotsiaaltöö on tervishoiuteenus või sotsiaalhoolekandeteenus, mida osutatakse nn tervishoiu territooriumil?
Sellele ja paljudele teistele küsimustele otsiti vastuseid ETSA üheksanda tegevusaasta konverentsil „On elul mitmed tõed...", mis toimus 23. septembril Tartus. Kõneldi tervishoiu sotsiaaltööst Eestis 2011. a (Katrin Raamat, SA EELK Tallinna Diakooniahaigla), sotsiaaltööst ja tervishoiust ning nende koostöövõimalustest (Indrek Sooniste, Tartu LV; Sirlis Sõmer-Kull ja Heli Paluste Sotsiaalministeerium) ja sotsiaaltöö väljakutsetest Kliinikumis (Mari Reilson). Samuti peatuti sellel, et terviseprobleem tekitab nii tervishoiuteenuse kui ka sotsiaaltöö vajaduse ning arutleti ravikindlustuse rolli üle sellises olukorras (Mari Mathiesen, Eesti Haigekassa) ning mõtiskleti, kas enne oli arstiabi või sotsiaalabi (Diana Ingerainen, Eesti Perearstide Selts). Soome Tampere Haigla sotsiaaltöötajad jagasid oma (kriisi)tööga seotud kogemusi (Hanna Keski-Nisula, Anni Vanhala).
Konverentsil kirjeldati olukorda, kus erinevad spetsialistid keeldusid sotsiaaltöötajaid käsitlevas uuringus osalemast, sest täpselt ei teatud, mida sotsiaaltöötajad teevad. Kes on tervishoiu sotsiaaltöötaja? Tegemist on akadeemilise erialase hariduse omandanud spetsialistiga, kes teab tervisest ja haigustest, orienteerub tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonnas; tunneb haigestumise sotsiaalseid tagajärgi; on asjatundja sotsiaalhoolekandes, pensioni-, ravikindlustuse ja teenustevõrgustiku võimalustes; on asjatundja sotsiaalsete suhete ja elu üle kontrolli saavutamise võimaluste osas; on abistaja, nõustaja, informeerija, vestluskaaslane ja uurija.
Eeltoodud pädevused võimaldavad vaadata patsiendi hetkekaebusi laiemas kontekstis ning tagada haiglast lahkuvale inimesele sobivaim (ravi- ja hooldus)keskkond, mis omakorda vähendavad uuesti haiglasse sattumise võimalusi. Haigla sotsiaaltöötaja on ka oluline tervishoiu ressursside kokkuhoidja, sest aitab suurendada voodipäevade kasutamise põhjendatust ning optimeerida voodihõivet. Samas leidis ainult 42% Eesti tervishoiu sotsiaaltöötajatest, et sotsiaaltöö on nende töökohas väärtustatud kui ressurss.
Konverentsil jäi kõlama mõte, et vajadus sotsiaaltöötajate järele haiglates on tunduvalt suurem, kui see hetkel Eestis on. Tampere Ülikooli Kliinikumi töötajatest moodustavad sotsiaaltöötajad 1%, Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajatest 0,24%. Hetkel on kliinikumis sotsiaaltöötajate ametikohti 6,75. Neid suhteid võrreldes võime tõdeda, et arenguruumi haigla sotsiaaltöötajate rakendamise osas kliinikumis veel on ning sarnane olukord on ka mujal Eesti haiglates.
Puudutati ka haigla sotsiaaltöötajate palgateemat ja räägiti sellest, et võrreldes sama haridustaseme ja nõuetele vastava tugipersonaliga, on sotsiaaltöötajate palgatase madalam kui logopeedidel, psühholoogidel või füsioterapeutidel. Selles suhtes loodavad haigla sotsiaaltöötajad muudatusi, kuna töökoormus on suur ja selline palga diferentseerimine on põhjendamatu. Sellise ebavõrdsuse tõttu on saanud kahjustada sotsiaaltöötajate motivatsioon ja tahe erialal töötada.
Tervishoiu sotsiaaltöötaja teenust ei ole eraldi haigekassa poolt tasustavate teenuste hinnakirjas, kuid Eesti Haigekassa juhatuse liige Mari Mathiesen tõi välja asjaolu, et kõikide tervishoiuteenuste piirhindadesse on sisse arvestatud üldadministratiivkulu ning on iga asutuse otsustada, milliseid spetsialiste ta selle raha eest palkab.
Tulevikus loodab ETSA jõuda oma töö ja eriala arendamisega selleni, et tervishoiu sotsiaaltöötaja sekkumine/töö on arvestatud statsionaarsete teenuste puhul voodipäevahinna sisse ja saab ka reguleeritud ambulatoorsete teenuste osutamise osas, sest nagu tõi oma ettekandes välja Sirlis Sõmer-Kull tervishoid ja sotsiaaltöö – üks ei saa ilma teiseta.
Mari Reilson
kõrvakliiniku sotsiaaltöötaja
Artikli koostamisel on kasutatud teiste kliinikumi sotsiaaltöötajate mõtteid.