Prindi

lk6 Piia Jogi16. aprillil kaitses Piia Jõgi filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja Epidemiological and clinical characteristics of pertussis in Estonia” (Läkaköha epidemioloogia ja sümptomid Eestis).


Töö juhendajad olid professor Irja Lutsar (PhD), TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut ja dotsent Marje Oona (PhD), TÜ peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut. Oponendiks professor Jussi Mertsola (PhD), pediaatria osakond, Turu Ülikool, Soome.


Kokkuvõte
Eestis hakati läkaköha vastu vaktsineerima 1957. aastal, ent vaatamata pikaajalisele vaktsineerimisele pole suudetud läkaköha likvideerida ei Eestis ega teistes kõrge vaktsineerimistasemega riikides. Pigem on viimastel aastakümnetel läkaköhasse haigestumine sagenenud. Eestis registreeriti 2010. aastal läkaköha 97 juhtu 100 000 elaniku kohta, see oli kõrgeim läkaköha avaldumus kõikidest Euroopa riikidest. Kõrge läkaköha avaldumuse tõttu on Eestis tehtud riiklikusse läkaköha immuniseerimiskavasse mitmeid muudatusi ja alates 2012. a on riiklikult registreeritud läkaköha avaldumus püsinud suhteliselt madalana. Eestis registreeritakse läkaköha haigusjuhte riiklikult Terviseameti poolt. Tänu vaktsineerimisele on tänapäeval paljudel juhtudel haiguse kulg asümptoone või kerge ja inimesed ei pruugi arsti juurde pöörduda ning ebatüüpiliste juhtude korral arst ei pruugi läkaköha peale mõelda ja haigus jääb diagnoosimata. Samas võivad ka väga kergelt haigestunud inimesed läkaköha tekitavat bakterit Bordetella pertussisʼist üle kanda mitteimmuunsetele isikutele. Imikud võivad põdeda läkaköha raskelt ja mõnikord võib haigus lõppeda ka surmaga. Klassikaliselt (läkastavate köhahoogudega, inspiratoorsete repriisidega ja köhahoojärgse oksendamisega) põevad läkaköha vaktsineerimata väikelapsed.


Uurimistöö eesmärgiks oli selgitada välja läkaköha levimus kõikides vanusrühmades, et hinnata kas hetkel Eestis kasutusel olev läkaköha immuniseerimisskeem on optimaalne. Selleks viisime me läbi seroepidemioloogilise uuringu, mis kaasab kõiki juhte asümptomaatilistest kuni klassikalisteni ning prospektiivse köhivate patsientide uuringu.


Seroepidemioloogilises uuringus selgus, et igal aastal puutub B. pertussis´ega kokku 5,9% inimestest, kuid ainult 30% neist on kaevanud köha oma perearstile. Vahe riiklikult registreeritud läkaköha avaldumuse (0,013%) ja seroepidemioloogial põhineva hinnangulise avaldumuse vahel on 470 korda, mis näitab, et Eestis levib asümptoomne ja/või kergekujuline läkaköha infektsioon või ei ole läkaköha sümptomid teada.


Läkaköha levimus köhivate patsientide hulgas oli 4,0%, haigestumus oli kõrgem laste kui täiskasvanute seas. Samas, ühtegi läkaköha juhtu ei kinnitunud ≥ 65aastaste hulgas. Kuigi läkaköhaga patsientidel oli rohkem inspiratoorseid repriise ja köhahoojärgset oksendamist kui muu köhaga patsientidel, siis Maailma Terviseorganisatsiooni läkaköha kliiniline definitsioon pole piisavalt täpne, et läkaköha ainult sümptomite järgi diagnoosida.


Hetkel Eestis kasutusel olev läkaköhavastane vaktsiin ja vaktsineerimiskalender on piisavalt efektiivsed, et hoida läkaköhasse haigestumus madalal tasemel, samas B. pertussis siiski ringleb ja läkaköha täielikuks likvideerimiseks oleks vaja uut vaktsiini, mis suudaks vältida ka bakteri kandlust.


Professor Irja Lutsar, juhendaja: Piia doktoritöö tulenes praktilistest vajadustest. Aastal 2010, kui Piia doktoritöö tegemisest huvitus, oli Eesti kõige kõrgema läkaköha haigestumuse näitajatega riik kogu Euroopa Liidus. Haigestumus oli peaaegu 100 korda kõrgem kui enamikus teistes riikides. Seega esitasime küsimuse, kas nii kõrged haigestumise näitajad on tõesed ja kui on, siis mis on selle põhjused ning veelgi olulisem, kuidas me haigestumist vähendada saaksime? Teisisõnu, kas Eesti riiklik immuniseerimiskava on sobiv?


Doktoritöö raames viis Piia läbi kaks suurt uuringut – kogu populatsiooni hõlmava seroepidemioloogilise uuringu ning pikaajalise köhaga arsti poole pöörduvate haigete uuringu. Piia töö unikaalsus seisnes selles, et kogu elanikkonda (0-99 eluaastani) hõlmavat seroepidemioloogilist uuringut polnud varem tehtud. Doktoritöö õnnestumises mängis väga suurt osa Piia motiveeritus, pühendumus ja ennekõike süstemaatilisus. Ainuüksi enam kui 25 perearstikeskuses ja 3 haiglas toimuva uuringu koordineerimine nõuab väga häid organiseerimisoskusi.


Piia doktoritöö oli väga heaks õppetunniks meile kõigile. Esiteks näitas ta, et suured uuringud perearstikeskustes on võimalikud, kuna arstid on motiveeritud ja huvitatud teadustööst. Selleks, et sarnaseid uuringuid saaks läbi viia kõrgel tasemel ja avaldada kõrge mõjufaktoriga ajakirjades, on aga vajalikud suuremad ressursid, kui meil kasutada oli (uuring oli toetatud ETF grandi poolt). Teiseks, nii nagu igas teiseski uuringus, tekitas ka Piia doktoritöö rohkem küsimusi kui vastuseid – missugune on läkaköha kliiniline pilt vanuritel, mis tähtsus on läkaköha infektsioonil (asümptoomsel kandlusel) haiguse levikus, missugust rolli mängib immuunmälu läkaköha kui haiguse vältimisel või mida meie Eestis õigesti oleme teinud, et meie haigestumus on madalam kui näiteks Hollandis või Inglismaal?


Doktoritöö edukaks kulgemiseks on kõige olulisem doktorandi motivatsioon. Piial motivatsioonipuudust polnud, ta ei jätnud kunagi midagi viimasele minutile – kui oli tarvis abstrakt saata või poster/suuline ettekanne esitada, siis nende esimesed versioonid olid valmis kuu aega varem ja mitte viimasel minutil nagu juhendajal sageli juhtub. Mitte kordagi kõigi nende aastate jooksul ei tekkinud mul tunnet, et see töö jääb lõpetamata ja doktoritöö kaitsmata.


Piia doktoritöö kõrghetkeks oli selle kaitsmine. Oponendiks oli professor Jussi Mertsola Turu Ülikoolist, kes on läkaköhaga tegelnud enam kui 30 aastat ja tunneb seda salapärast haigust detailideni. Tänu oponendi sügavatele teadmistele ning Piia oskusele oma seisukohti argumenteeritult kaitsta, oli see protsess kõigi jaoks nauditav.


Minu austus kuulub ka doktoritöö teisele juhendajale dotsent Marje Oonale. Ilma Marje loogilise mõtlemise ja sügavate teadmisteta poleks see töö sellisel tasemel võimalik olnud.
Palju õnne Piia! Meil, juhendajatel, oli rõõm ja au Sinuga koostööd teha!