Neelamine on elutähtis funktsioon. Enne on seda raske mõista, kui inimene seisab probleemi ees – enam ei saa suu kaudu süüa tahket toitu, neelata vedelikku või tõsisema probleemi korral mõlemat.

Neelamishäiret nimetatakse düsfaagiaks ning see võib hõlmata nii suutmatust toitu alla neelata, häirunud toidu mälumist koos või ilma maitsetundlikkuse muutustega kui ka suurenenud süljevoolust.

Neelamishäireid võib esineda igas vanuses

Vastsündinutel võib esineda suutmatus rinda haarata, puududa imemisrefleks või olla häirunud imemismuster. Selliste laste toitmine kestab tavaliselt tunde. Lastel võivad olla välja arenemata või häirunud oraal-motoorsed oskused, mille tagajärjel on toitumine häirunud alates toidu suhupanemisest kuni selle mälumise ja keele abil neelu suunas transportimise raskusteni. Täiskasvanutel esinevat neelamishäiret põhjustavate haigusseisundite nimekiri on väga pikk.

Neelamishäire võib tekkida äkki, näiteks tserebrovaskulaarsete häirete korral (ajuinsult) või kujuneda välja aeglaselt (kasvajad, progresseeruvad neuroloogilised haigused). Sõltuvalt avaldumise kohast võib neelamishäire esineda nii oraalses, farüngeaalses kui ösofageaalses piirkonnas. Sageli kaob võime kontrollida toidumassi suus ja seda alla neelama hakata. Inimene võib olla probleemist teadlik ja kaevata neelamisraskuse üle – korduvad katsetused toitu neelata ei anna tulemusi või lõppevad toidu aspireerimisega, mille tagajärjel vallandub normaalselt tugev köharefleks, et vältida toidu sattumist hingamisteedesse. Hullem on variant, kus toit satub hingamisteedesse, kuid köha selle peale ei vallandu – toimub vaikne aspiratsioon.

Tulemuseks on sagedased pneumooniad, mille põhjust sageli otsitakse ja ei leita. Paljudel juhtudel ei tule keegi selle peale, et tegemist on neelamishäirega, mille puhul iga söögikorra ajal satub osa toidust, sagedamini vedelikest, kopsu.

Mis teeb neelamishäire diagnoosimise keeruliseks?

Esiteks puudub võimalus silmaga näha, mis toiduga peale selle suhupanekut toimub – milliseid liigutusi teeb keel, kuidas liigub toit suust edasi ja kas toidu edasiliikumisel tekib mingeid takistusi. Toidu tagasiheide ja köharefleksi vallandumine on küll märgid häirunud neelamisest, kuid visuaalselt puudub võimalus neelamishäire täpset asukohta kindlaks teha.

Neelamisprotsess iseenesest on äärmiselt keeruline toiming, mis nõuab ülitäpset ajastatust, et neelamise hetkel oleksid hingamisteed kaitstud, söögitoru ülemine sfinkter avaneks õigeaegselt, et toitu söögitorusse transportida, et samaaegselt ei toimuks sissehingamist, häälepaelad oleksid suletud ning keele tagumise kolmandiku, pehme suulae ja neelu tagaseina kontaktid tugevad, et toitu ninaneelu ei satuks, vaid neelu suunas liikuma hakkaks.

Neelamishäiret võib ette kujutada kui kella hammasrataste mehhanismi, mis käib veatult ainult siis, kui hammasrattad haakuvad ja töötavad sünkroonselt ning ajastatult. Võib ette kujutada, mis juhtub, kui söögitoru ei avane, kuid mitu suutäit vett on juba alla neelatud – tekib üle ääre ajava ämbri efekt. Neelatud vesi peab aga kuhugi minema – kui ei pääse söögitorusse õigeaegselt, on võimalus minna hingamisteedesse, inimene võib lämbuda. Vedelik võib tulla suu või nina kaudu tagasi. Ja kui arvestada, et inimene neelab päeva jooksul keskmiselt 580 – 600 korda, siis on mõistetav, milline on elukvaliteedi langus neelamishäire korral.

Uus seade aitab neelamishäireid tuvastada

Ühekordse toidupala neelamisakt on väga lühike – vedelike puhul 0,5 sekundit ja tahke toidu puhul 1 sekund. Isegi, kui neelamist oleks võimalik palja silmaga jälgida, ei oleks nii lühikese aja jooksul võimalik fikseerida neelamisprotsessi kulgu, veel vähem selle häirunud funktsioneerimist.

Kliinikumi uues ravikorpuses äsjaavatud radioloogiateenistuses on nüüdsest kasutusel uhiuus röntgenaparaat Axiom Luminos dRF, mis võimaldab oletatava neelamishäire avaldumise ja empiirilise tegutsemise asemel täpset neelamishäire diagnoosimist. Uue aparaadiga, tänu millele peaks lähiaegadeks olema kaetud kogu Lõuna-Eesti vajadus neelamisuuringute teostamiseks, on võimalik neelamisprotseduur jäädvustada videofluoroskoopiana. Inimesele antakse neelamiseks erinevaid kontrastainega (baarium) segatud toidukonsistentse ning kogu neelamise protseduur salvestatakse jooksva röntgenfilmina, mitte eraldi röntgenpiltidena nagu näiteks kopsuröntgenit tehes.

Uuring teostatakse radioloogi ja logopeedi koostöös

Kliinikumis viivad uuringut läbi radioloog Genadi Gorelashvili Kliinikumi radioloogiateenistusest ja logopeed Anne Uriko Kliinikumi spordimeditsiini- ja taastusravi kliiniku taastusravi osakonnast. Radioloog tegeleb filmimise kui röntgenoloogilise protseduuriga ning edasi töötab filmiga logopeed, kes uuringut interpreteerib. See toimub filmi mitmekordsel aeglasel taasesitamisel, mille käigus logopeed analüüsib detailselt neelamisprotsessi patoloogiat.

Filmi aeglase taasesitamise võimalus on äärmiselt oluline nägemaks neelamishäire kulgu - näiteks on võimalik näha toidu pendeldamine, korduvad neelatamiskatsed, epiglottise töö, vaikne aspiratsioon jne. Kuna uuring jäädvustub filmina, annab see võimaluse seda väga aeglasel kiirusel korduvalt uuesti üle vaadata, et avastada väga täpne neelamisprotsessi häirumise lokalisatsioon ja mehhanism.

Häire esinemiskohast ja tüübist lähtuvalt otsustab logopeed neelamishäire ravi. Sõltuvalt häire avaldumise ulatusest ja kahjustuse kohast tuleb teha otsus, milline toitumise viis on hetkel patsiendile sobivaim – suukaudne, nasogastraalsondi kaudu või koguni gastrostoomi kaudu. Lisaks selgub videofluoroskoopilisel uuringul, milline peaks olema neelamishäirega patsiendi toidu konsistents, et neelamise protseduur oleks talle maksimaalselt ohutu.

Uuringu professionaalne interpreteerimine nõuab palju kogemust

Neelamishäirete ravi on siiani uuritud õigustamatult vähe ning sisuliselt ei ole olnud Lõuna-Eestis ravilogopeedi, kes oleks olnud suuteline tegelema täiskasvanud inimeste neelamishäiretega. Dr Anne Uriko on tänu TÜ Kliinikumi Arendusfondile osalenud Kreekas maailmakuulsa Ameerika neelamisterapeudi Jeri Logemanni koolitusel. Et videofluoroskoopilisel uuringul ette tulevaid patoloogiaid tõlgendada osata, peab neelamishäirete terapeut olema põhjaliku teoreetilise väljaõppega ning pikaajalise praktikaga. Uuringu valesti tõlgendamise ning edasiseks raviks valede juhtnööride jagamise tulemuseks võib olla neelamishäire pöördumatu süvenemine.

Oluline on teada, et neelamishäire ei ole parandamatu seisund, vaid võimalikult täpse ja varajase diagnoosimise korral sageli ravitav.

Kuidas patsiente neelamisuuringule saata?

Selleks tuleb ühendust võtta TÜ Kliinikumi spordimeditsiini- ja taastusravi kliiniku logopeediga – tel 7318976, e-mail: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

 

Anne Uriko
spordimeditsiini- ja taastusravi kliiniku logopeed