Eesti Vabariigis on iseseisvad õendusabiteenused (sotsiaalministri määrus 10.01.2002 nr 11) käivitunud edukalt eelkõige esmatasandi tervishoius: koolitervishoius ning kodu- ja pereõenduses. Ka kliinikumis osutavad õed erinevates kliinikutes iseseisvat õendusabiteenust, mida tuleks eesmärgistatult edasi arendada.
Sisuliseks probleemiks on segadus terminites nagu õendushooldus, hooldusravi ning õendusabi, sest raske on aru saada, kes ja millisel määral osutab teenust. Selguse toomiseks ja vastava määruse vastavusse viimiseks elust enesest tuleneva vajadusega, s.o inim- ja rahalise ressursi otstarbekaks kasutamiseks kutsuti sotsiaalministeeriumi ettepanekul ja Eesti Õdede Liidu poolt ellu töörühm, kuhu kliinikumist kuuluvad Anu Laul ja Tatjana Oolo.
Töörühma ülesanne on määratleda iseseisvate õendusabiteenuste loetelu: millist teenust pakuvad õed oma pädevuse piires, millist arsti korraldusel ja millist hooldustöötajad. Määruse jõustumisega astutakse pikk samm patsientidele tagatava kvaliteetse iseseisva õendusabiteenuse suunas.
Teine probleem on iseseisva õendusabiteenuse rahastamine, s.o õe iseseisev töö peaks olema eraldi fikseeritud ja tasustatud adekvaatse summaga. Viimane on sundinud nii mõndagi tervishoiuasutust õe tööd sisaldava arve väljastama arsti arvena.
Võib arvata, et sellel kõigel pole kliinikumiga midagi pistmist. Tegelikkus on vastupidine: arstide piiratud ajaressurss, õdede pädevuse kohati mitteotstarbekas kasutamine. Siiski jõutakse aina rohkem arusaamisele, et patsiendi õpetamise ja nõustamisega, lähtudes elamistoimingutest, saavad vastava väljaõppe saanud õed suurepäraselt hakkama. Niisugusteks õdedeks on eelkõige õed-spetsialistid, kes leiavad rakendamist psühhiaatriaõenduses, diabeedi-, jalaravi-, valu- ning haavaraviõena jne. Erinevaid valdkondi on veelgi, kus on võimalik rakendada iseseisvat õendusabiteenust.
Kuidas siis minna edasi? Selleks tuleks igal kliinikul üle vaadata oma arengukava ning planeerida või rakendada olemasolevad veel mitte kõiki oma teadmisi ja oskusi igapäevases töös realiseerivad õed-spetsialistid või suunata vastavate eelduste ning motivatsiooniga õed õde-spetsialistiõppesse.
Pärast seda, kui oleme riigi tasandil koostöös erinevate huvigruppidega jõudnud konsensuseni õendusala terminite kasutamises, iseseisvate õendusabiteenuste loetelus ja nende osutamise nõuetes, võime edasi liikuda kiiremas tempos. Olemasolevat aega võiksime aga kliinikumis kasutada vastavate teenuste väljatöötamiseks, rakendamiseks ja teenusepakkujate õde-spetsialistide leidmiseks või koolitamiseks. See oleks ka tõsiseltvõetav samm õdede personalipoliitikas.
Tatjana Oolo
kirurgiakliiniku lastekirurgia osakonna vanemõde