3. detsembril tähistas oma 70. juubelit kauaaegne silmakliiniku juhataja dots Aleksei Panov.
Dots Aleksei Panov sündis 1938. aastal Tallinnas. 1964. aastal lõpetas ta arstiteaduskonna ravi erialal, 1988. aastast on tal meditsiinikandidaadi kraad. Aastatel 1989-1999 oli dots Panov Tartu Ülikooli silmakliiniku juhataja ning 1975-1991 TRÜ nägemise tervishoiu harulaboratooriumi juhataja.
1988. aastal kaitses dots Aleksei Panov Moskvas dissertatsiooni, mille teemaks oli "Mittemagneetsete võõrkehade eemaldamine silma raskesti juurdepääsetavatest osadest". Tema peamisteks tegevusvaldkondadeks olidki silmavigastuste diagnostika, profülaktika ja ravi, Eesti nägemisinvaliidide arvelevõtmine ning oftalmoloogia ajalugu Tartus ja Eestis. Ta on avaldanud üle saja publikatsiooni ning osalenud paljude õppematerjalide koostamisel.
Paralleelselt teadusliku ja administratiivse tegevusega on dots Panov olnud kogu oma arstliku karjääri vältel ka kliiniliselt tegev.
Dots Aleksei Panov on Rahvusvahelise Pimeduse Vastu Võitlemise Ühingu liige.
Hea meele ja uhkustundega vahendame teile hea kolleegi mõtteid vastustena mõnele lihtsale küsimusele.
Miks otsustasite arsti ameti kasuks? Kas oli suunajaid või eeskujusid?
Ei olnud küll otsest suunamist, kuid oli eeskuju. Selleks oli minu isa. Ka minu vanaisa ja vanaema olid arstid, nii et valitses selline teatav dünastia-vaim. Tervikuna on minu suguvõsas teadaolevalt 18 arsti.
Millal stuudiumi jooksul tekkis teadmine tulevase eriala kohta?
Huvi kirurgia vastu oli mul juba päris esimesest kursusest alates, just selline üldkirurgiline kallak. Suvevaheaegadel võttis isa mind alati enda juurde kohalikku haiglasse ja lasi üht-teist lihtsamat ka minul teha. Kõik suvised praktikumid, ka terapeutilised, püüdsin teha ikka kirurgilise kallakuga.
Neljandal kursusel "meelitas" prof Schotter, kes kuulus muide samasse dünastiasse, mind tegema plastilisi lõikusi. Nendega saigi alustatud, kuid paralleelselt jätkasin üldkirurgia viljelemist Jõgeva Haiglas. Seal tekkis kirurgia suvepraktikumist väga hea ja töine kontakt. Jätkasin samal ajal tööd ka kiirabis, sain kogemusi pluss stipilisa. Kuid märkamatult tulid ka silmalõikused. Liitusin Üliõpilaste Teadusliku Ühingu Silmahaiguste ringiga ja nii see läks.
Kas pedagoogi roll tuli olude sunnil või omal soovil?
See oli asjade loomulik kulg Tartu Ülikoolis.
Kas olete mõnelt kindlalt õppejõult õpetamist õppinud ning tema metoodikat omandanud?
Üheks oma suurimaks eeskujuks õpetamise vallas loen prof Kõrget - väga kena keelekasutus, suurepärane diktsioon ja esitlusviis, loogiliselt ja üheselt arusaadav loengu ülesehitus. Aga ka prof Linkberg ja prof Raudam on olnud sel teel suunanäitajateks.
Kas olete saanud pedagoogilist väljaõpet?
Üldiselt ei pööratud tol ajal loengute ja seminaride pedagoogilisele poolele kuigi suurt tähelepanu. Tähtis oli loengu sisu ja kõik. Toimusid küll üleliidulised õppekogunemised Moskvas, kus loeti vastavateemalisi loenguid, kuid küllap olid nad siiski viletsad ja neid võeti pigem karistusena. Omamoodi arendav oli ühiskondlik töö ametiühingus ja tsiviilkaitses. Tuli läbi viia kõige erinevamaid üritusi, loengutest praktiliste õppusteni. Nii et elu ise õpetas.
Millist autorit või raamatut soovitaksite kindlasti algajal lektoril lugeda?
Lugeda tasuks vanu "saksaaegseid" autoreid. Neid lugedes saab asi selgeks ja on vaieldamatult ilmne, et neil endil kirjutatu täiesti selge on.
Millisele kuulajaskonnale on kõige raskem loengut pidada?
Mida vähem auditoorium loengu teemat tunneb, seda lihtsam on lugeda ja vastupidi. Teatud eriala spetsialistidele erialast loengut lugedes tuleb igas detailis kindel olla ja peab valmistuma üksikasju ja nüansse puudutavateks küsimusteks. Raske on lugeda ka asjast mittehuvitatutele. Neile, kellel isegi uudishimu ei ole ega teki.
Kuidas panna loengulised ennast kuulama?
Olenemata seltskonnast tuleb loengulisi ja nende reaktsioone jälgida ning sellest juhinduda. Huvitatus ja selle tekitamine on väga tähtsad. Juttu tuleb ilmestada näidetega, eluliste juhtumitega. Tudengite puhul aitas sõna eksam, see tegi nad kohe virgeks ja huvitatuks.
Kas omasite kindlat struktuuri loengu ülesehituses? Kui tähtsaks peate näitlikustamist ja muid loengu abivahendeid?
Kindel loengu ülesehitus kujunes vist välja küll. Eks õppetööd sai tehtud ka üle kahekümne aasta. Näitlikud vahendid ja muud loengu sisu edasi anda aitavad abivahendid olid väga tähtsad ja minu loengutes kindlal kohal. Tänapäeva paljundustehnika võimaldab ka loengumaterjalid loengu eelselt kätte anda - tudeng ei ole kirjutusmasin. Nii jääb loengus palju rohkem meelde ja saab sisulisi asju paremini lahti seletada.
Kuidas teostate teadmiste kontrolli ja hindate iseseisva töö tulemuslikkust?
Olen konservatiivne: referaadid, arvestus ja eksam. Eksam kindlasti suuline! See annab õige ülevaate, kas tudeng teab või ei tea. Või ei tule talle mõni asi lihtsalt pelgalt närvisoleku tõttu meelde. Saab tudengit aidata. Saab kontrollida, kas ta teab lihtsalt fakte või mõistab ka nende sisu. Saame välja tuua silmahaiguste üldmeditsiinilised aspektid, laiendada ühe elundkonna patoloogiat kogu organismi kontekstis. Näen tema loogilise mõtlemise võimet ja mitte kuivi teadmisi.
Milliseid omadusi loete õppimisel ja teadmiste omandamisel tähtsamaiks?
Kindlasti loovust ja loogikat. Võtame praktilise näite - fakt läheb meelest ära. Loogika abil on võimalik see sageli tuletada ja kriisiolukorras saame oma patsienti aidata. Muidugi on ka teadmised vajalikud, kuid arvan siiski, et faktide tuupimine ei ole meditsiin.
Dr Kuldar Kaljurand
silmakliiniku arst-õppejõud oftalmoloogia erialal
Dr Reet Kuiv
silmakliiniku vanemarst-õppejõud oftalmoloogia erialal