lk5 Marta VelganPea kaks kuud tagasi kinnitati arstiteaduskonna nõukogus uus arstiteaduse õppekava. Lühidalt kokku võttes toimub uue õppekava kohaselt VI aastal vaid arstiabi praktika ning hetkel VI kursusel olevad õppeained paigutatakse IV ja V aastale. Kui varem toimusid kõik loengud õppeaasta esimestel nädalatel, siis tulevikus hakkavad loengud toimuma kogu aasta vältel. Õppe kliinilise poole praktikumid hakkavad 3 akadeemilise tunni asemel toimuma pikemalt. Kuigi üleminek uuele õppekavale toimub juba 2014/15 õppeaastal, on mitmed aspektid veel lahtised.

 

Uus õppekava on kindlasti oluline samm arstiõppe kvaliteedi parandamise seisukohalt, teiseks tagatakse sellega meie tulevaste arstide veelgi parem ettevalmistus tulevaseks ametiks. Praktika vähesus on hetkel kehtiva õppekava üks peamisi kitsaskohti, mistõttu on praktika mahu suurendamine uue õppekava kesksemaid muutusi. Kuigi täpne praktika korraldus selgub programminõukogu edasise arutelu käigus, on kindlalt paigas see, et praktika hakkab koosnema 12 nädalast peremeditsiinist ja 24 nädalast haiglameditsiinist, mis omakorda hõlmab erakorralist meditsiini, sisehaigusi ja kirurgiat. Otsustamata on veel see, kuidas tulevikus tudengeid haiglate vahel jaotatakse ning milline peaks olemas uute praktikapäevikute sisu. Kas ainuüksi praktika korralduse muutmine tagab selle, et iga arstiüliõpilane saab praktikat läbides kaasa arstikutses hädavajaliku praktiliste oskuste pagasi?

 

Kui praeguste ja varasemate arstiteaduse lõpetajatelt paluda oma praktika kogemusi kirjeldada, avastab üpris kiiresti, kui eriilmelised need on. Osa üliõpilastest on saanud suurepärase kogemuse osaliseks: praktikal koheldi neid kui kolleege, tagati ligipääs haigla infosüsteemile ning tehti põhjalikult selgeks tööülesanded. Tihti tuleb aga ette juhtumeid, kus praktika ei vasta tudengi ootustele ega ka praktika üldistele eesmärkidele. Sellest võib aga järeldada, et arstiabi praktika kvaliteet on väga ebaühtlane ning et sama ebaühtlased on ka ülikooli lõpetajate praktiliste oskuste ja teadmiste tase.

 

Suurt rolli praktika kogemuse kujunemisel mängib arstiüliõpilase juhendaja. Enamik meie praktikakohti paiknevad väljaspool Tartu ülikooli kliinikumi, millest võib järeldada, et suurem osa juhendajatest ei puutu väga tihti kokku tudengite ja õpetamisega. Millegipärast aga eeldatakse automaatselt arstidelt, et nad lisaks ravimisele ka hästi õpetada oskavad. Mõned arstid oskavadki. Praktika kvaliteeti aitaks ühtlustada see, kui igale tudengeid ja residente juhendavale arstile oleks tagatud võimalus läbida õpetamise baaskoolitus ning nad oleksid informeeritud praktika ja residentuuritsükli eesmärkidest.

 

Praktika on mõeldud selleks, et üliõpilane saaks kaasa tulevaseks arstikutseks vajamineva minimaalse praktiliste oskuste pagasi. Hetkel on meie praktika kvaliteet aga ebaühtlane ning ei täida seega alati oma eesmärki. Loodetavasti on arstiteaduskonna programminõukogul aega ja jaksu, et tulevikus selle küsimusega tegeleda.

 

Marta Velgan
VI kursus