lk7 dr Kaido PaapstelDr Kaido Paapstel kaitses 2. detsembril filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Metabolomic profile of arterial stiffness and early biomarkers of renal damage in atherosclerosis“ („Arterite jäikuse metaboloomiline profiil ja varajase neerukahjustuse biomarkerid ateroskleroosi korral“).

 

Doktoritöö juhendajateks olid vanemteadur Jaak Kals (TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut, TÜ kliinilise meditsiini instituut), professor Mihkel Zilmer (TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut) ja professor Jaan Eha (TÜ kliinilise meditsiini instituut). Oponeeris professor Bengt C Fellström (MD, PhD), Uppsala Ülikoolist Rootsist.

 

Kokkuvõte:
Ateroskleroos on krooniline põletikuline haigus, mis põhjustab arterite ahenemist ja/või sulgumist ning sellest tingituna eluohtlikku organite verevarustuse puudulikkust (nt infarkt, insult, gangreen). Ateroskleroosi täpsem varajaste riskitegurite ja patofüsioloogiliste tekkemehhanismide tuvastamine on kriitilise tähtsusega, sest arterikahjustustest tingitud südame- ja veresoonkonna haigused on paljudes riikides, sealhulgas Eestis, surmapõhjustena esikohal.

 

Enamasti kaasub ateroskleroosiga ka arterite jäigenemine (s.o arterite vähenenud võime laieneda vererõhu tõusu mõjul). Aordi suurenenud jäikus ennustab sõltumatult üld- ja kardiovaskulaarset suremust nii erinevates haigusgruppides kui ka üldrahvastikus. Kuna arterite jäigenemine ei ole isoleeritud patoloogiline protsess, vaid on seotud mitmete süsteemsete hemodünaamiliste ja biokeemiliste muutustega, võib just nende seoste detailsem tuvastamine ja analüüs viia sügavama arusaamani veresoonte funktsiooni languse põhjustest.

 

Meie töö eesmärgiks oli tuvastada nii subkliinilise neerukahjustuse biomarkerite kui ka madalmolekulaarsete ühendite profiili (sh lipiidid, aminohapped, süsivesikud) potentsiaalsed seosed arterite jäikusega sümptomaatilise stabiilse südame isheemiatõve ja sümptomaatilise alajäsemete arterite ateroskleroosiga haigetel. Varasemalt on näidatud, et krooniline neerupuudulikkus on seotud arterite funktsiooni häirumisega. Antud töös leidsime, et suurenenud arterite jäikus on sõltumatult seotud uute varajase neerukahjustuse biomarkerite kõrgema tasemega ka nendel ateroskleroosiga haigetel, kellel kliiniliselt väljendunud neeruhaigus puudub. Seega võivad muutused arterite funktsioonis olla seotud neerukahjustusega juba enne kliiniliselt olulise neerufunktsiooni languse väljakujunemist.

 

Samuti leidsime uudsed sõltumatud seosed lipiidide ainevahetuse ühendite (atsüülkarnitiinid, fosfatidüülkoliinid, lüsofosfatidüülkoliinid), aordi jäikuse, endoteeli düsfunktsiooni ning teatud hemodünaamiliste näitajate vahel. Tuvastatud arterite kahjustusega seotud madalmolekulaarsed ühendid võivad tulevikus klassikaliste lipiidide ainevahetuse markerite (üldkolesterool, kõrge ja madala tihedusega lipoproteiinid, triglütseriidid) kõrval rakendust leida uudsete südame- ja veresoonkonna haiguste indikaatoritena, riski täpsema hindamise vahenditena, aga miks mitte ka ravi sihtmärkidena.

 

lk7 Jaak Kals 9 TennusJuhendaja, dr Jaak Kals: Kaido Paapsteli doktoritöö andis spetsiifilised vastused mitmetele veresoonte funktsiooni ja kardiovaskulaarsüsteemi haiguseid laiemalt puudutavatele küsimustele. Kuid minu arust näitab tema töö olulisust hoopis kogu protsessi käigus tekkinud uute küsimuste hulk (millele vastamist me ka jätkame). Kindlasti avardas Kaido Paapsteli dissertatsioon vaatenurka teemal, mil määral on kehas leiduvad madalmolekulaarsed metaboliidid seotud veresoonte funktsiooni, haiguste ja kardiovaskulaarse riskiga. Kuid loomulikult nõuab riskimarkerite ja ravi sihtmärkideni jõudmine veel palju teadustööd ja aega. See kõik viitab aga veresoontealase uurimistöö olulisusele, mida Endoteeli Keskuse egiidi all pisitasa teeme (ühendades seeläbi ka bio- ja siirdemeditsiini ja kliinilise meditsiini instituutide teaduspotentsiaali).