19. oktoobril kaitses dr Jaanika Kumm doktoritöö teemal „Liigeskudede molekulaarsed markerid põlveliigese varase osteoartroosi korral: rahvastikupõhine longitudinaalne uuring keskealistel isikutel".
Osteoartroosi (OA) peeti kaua vananemisega kaasuvaks liigeskõhre „kulumiseks". Tänapäeval käsitletakse algavat OA ainevahetuslikult aktiivse protsessina, mis võib alata kõikidest liigeskudedest: kõhrest, luust ja/või pehmetest kudedest.
OA kulg hõlmab pikka molekulaarset ja preradioloogilist faasi, mil haigustunnused radioloogiliselt veel ei ilmestu. OA globaalne levik on aga loonud vajaduse detailsema teabe järgi just haiguse varastes faasides toimuvatest protsessidest. OA varase faasi hindamiseks on uute diagnostiliste ja prognostiliste vahenditena rakendust leidmas seerumist ja uriinist määratavad liigeskudede päritoluga molekulaarsed markerid. Siiani puuduvad süsteemsed uurimused liigeskudede sünteesi ja lammutamist peegeldavate biomarkerite väärtuse kohta OA varases faasis.
Käesoleva uurimuse eesmärkideks oli hinnata: (i) põlveliigese röntgenoloogilise OA levimust ja süvenemist 6 a. jooksul keskealistel põlvevaevustega isikutel, (ii) liigeskudede biomarkerite väärtust OA süvenemise peegeldajatena ja (iii) liigese ultraheli-uuringutega leitud pehmete kudede muutuste seost biomarkerite väärtustega.
Uurimuse tulemusena leidsime, et enam kui pooltel keskealistest põlvevaevustega inimestest esinesid algava OA röntgenoloogilised tunnused, enamikel juhtudel osteofüüdid. Kuue jälgimisaasta jooksul haigus süvenes 56% juhtudest, enamasti progresseeruva osteofütoosina. Levinud vaatenurga kohaselt peetakse OA aeglaselt süvenevaks pidevaks protsessiks. Käesolevas uurimuses osutus haiguse röntgenoloogiline kulg heterogeenseks ja mittepidevaks, hõlmates vahelduvalt OA süvenemise ja stabiliseerumise perioode.
Käesoleva uurimusega õnnestus esmakordselt näidata kõhre-, luu- ja pehmete kudede ainevahetuse samaaegset aktiveerumist OA varases faasis. Uudisena leidsime olulisi seoseid ultraheli-uuringutel hinnatavate meniskide, kõõluste ja sünoviaalkoe muutuste ning biomarkerite väärtuste vahel.
Selgus, et süveneva osteofütoosiga kaasnes kolme kõhremarkeri (COMP, CTx-II, PIIANP*) ja kolme luumarkeri (PINP, OC, MidOC**) suurenenud seerumi – või uriinitase. Paljudel juhtudel olid kõhrekoe lammutamist (COMP, CTx-II) ja luukoe sünteesi (PINP) peegeldavad biomarkerid biovedelikes suurenenud kontsentratsioonis juba enne OA röntgenoloogilise leiu süvenemist, omades seega prognostilist potentsiaali. Täheldasime, et OA algfaasis võib luukoe ainevahetus intensiivistuda enamgi võrreldes kõhrekoega. Luukoe uus biomarker –MidOC - osutus tugevaimaks riski ennustajaks progresseeruva osteofütoosi suhtes.
Käesolev uurimus võimaldas biomarkerite väärtuste alusel näidata liigeskudedes toimuvate ainevahetuslike nihete mustrit varase OA progresseeruvatel juhtudel. Selgitasime liigeskudede mitmete biomarkerite diagnostilist ja prognostilist väärtust OA varases faasis.
Tänan töö juhendajaid professor Agu Tamme ja professor Kalervo Väänäneni (Turu Ülikooli Biomeditsiini Instituudist), kaasautoreid ning abivalmis kolleege TÜ Sise- ja Radioloogiakliinikust.
* COMP – kõhre oligomeetriline maatriksproteiin; CTx-II – II tüüpi kollageeni C-
telopeptiid; PIIANP – IIA tüüpi prokollageeni amino-terminaalne propeptiid
** PINP – I tüüpi prokollageeni amino-terminaalne propeptiid; OC - osteokaltsiin; MidOC –
osteokaltsiini keskfragment
Jaanika Kumm
radioloogiakliiniku arst-õppejõud radioloogia erialal
Kommentaar
Jaanika Kummi huvi uurimistöö vastu ilmnes laborimeditsiini residentuuri ajal, mil ta kontrollis meie materjalil ühe kõhre ainevahetuse uue markeri (COMP) seoseid teiste liigeskudedega ja leidis, et pole see sugugi ainuüksi kõhrest pärinev. Nii see töö molekulaarsete markeritega, millest hiljem väitekiri kasvas, algaski. Koostöös Turu ülikooli kolleegidega õnnestus täpsustada ka uriiniga erituva osteokaltsiini keskfragmendi diagnostilist tähendust. Üksnes luukoe formeerumise biomarkeriks peetud osteokaltsiin osutus oma olemuselt palju keerukamaks: osa temast peegeldab lõiku luukoe resorptsioonist.
Jaanika Kummi lähenemisviis objektile on olnud süstemaatiline ja see on toonud edu isegi esmapilgul hästituntud asjade puhul. Koostöös oma radioloogidest kolleegidega (laboriarsti kvalifikatsioonile lisaks jõudis ta ka radioloogi kutse omandada!) on ta näidanud, kui üllatavalt palju olulist infot – mis paraku sageli jääb kasutamata – kannavad/annavad ka laialt rakendatavad röntgen-ülesvõtted ja liigeste sonograafiline uuring.
Loomulikult on Jaanika Kumm süvenemisvõimeline ja põhjalik, muidu poleks võimalik saavutada edasiminekut nii keerulise objektiga nagu liigesehaigus, eriti selle algjärgus. Tema uurimuse üheks oluliseks tulemuseks ongi OA iseäraliku kulu mustrid 6 jälgimisaasta jooksul. Need ilmnesid nii radiograafiliste muutustena kui ka liigeskõhre, luukoe ja pehmete liigeskudede leiu kombinatsioonide kaudu.
Uurimisteema aktuaalsust kinnitab ka Euroopa Kaltsifitseeruvate Kudede Ühingu (ECTS) grant, mis Jaanika Kummi uurimuse toetuseks anti 2008. aastal. Vahepeal on ta teinud muudki, mille viljad alles küpsevad.
Prof Agu Tamm
Tartu Ülikooli sisekliiniku laboratoorse meditsiini õppetool