Ove Sander

Vaimulik teenimine raviasutustes on olnud päevakorral õigupoolest Eesti taasiseseisvumisest alates. Nagu ikka on leidunud neid, kes seda on tuliselt pooldanud, aga ka neid, kes on olnud neutraalselt või isegi skeptiliselt meelestatud. Võib-olla oleme taas jõudnud hetke, et meenutada haiglahingehoiu põhiküsimusi – millega üldse on tegu ja kellele on see suunatud.

 

Visa müüt on, et vaimulik teenimine haiglates olevat puhtalt kirikute soov ennast kehtestada ja usulist propagandat teha. Kindlasti ei ole see nii. Pigemini on see ühelt poolt kirikule antud ülesanne toetada kannatavat või mistahes raskuses olevat inimest ning teiselt poolt on inimesel ka õigus sellist toetust oodata. Ütleksin isegi, et põhiseaduslik õigus saada teenitud vastavalt oma usulisele maailmavaatele.

Siia lisandub arusaam, et inimene ei ole ainult ihu, vaid ta on ka hing ja vaim. Arstidele ei ole mingi saladus, et võidakse küll ihu väga professionaalselt ravida, kuid kui inimese hinges on valu või elutüdimus, siis kannatab selle all kogu ravi efektiivsus. On aga inimese hinges rahu ja lootus, siis on üldiselt raviprognoosid paremad. Selles mõttes on haiglahingehoiu teema sügavalt ka meditsiini- ja kultuurifilosoofiline ning ilmselt oleks palju tahta, et euroopalikud arusaamad selles osas juurduksid meie ühiskonda üleöö.

Asjakohastes arutlustes on kõlanud arvamus, et kui patsiendil on hingeabi vaja, kutsugu ta siis vaimulik. See on muidugi variant, kuid pragmaatiliselt võetuna üsna komplitseeritud. Tihipeale need soovid ei jõua vaimulikeni, ja samas on vaimulike hõivatus väga suur. Oluline on ka haiglaid külastavate vaimulike haiglatööd puudutava kompetentsi olemasolu, mida koguduse vaimulikelt alati eeldada ei saa. Seega on ikkagi kõige parem, kui igal raviasutusel, ja mitte ainult hooldus- vaid ka aktiivraviasutusel, oleks oma hingehoidja või kaplan, kes oleks hästi kursis vastava asutuse töö spetsiifikaga.

Järjest enam on hakatud kõnelema sellestki, et mitte ainult ravialused, vaid ka meditsiinipersonaal vajab hingelist tuge. Maikuus „Postimehes" ilmunud kõrvakliiniku ravitüsistuste lugu kinnitas seda. Rääkimata aeg-ajalt ettetulevast patsientide rahulolematusest ja kaebusest, mis on arstidele arusaadavalt suureks stressi allikaks. Siin ei ole tarvis häbeneda. Õieti kõik nn inimesteametid, sh ka arstid vajavad oma vaimset toetussüsteemi. Olles ise üle kahekümne aasta külastanud erinevaid haiglaid, võin kinnitada, et vaimulikust teenimisest võidavad kõik, nii ravitavad kui arstid. Muide, täpselt sama kogemus on nii kaitseväes, kinnipidamiskohtades kui ka politseis.

Lõpuks paar sõna hetkeolukorrast. Sotsiaalministeeriumis toimuvad perioodiliselt kohtumised Eesti Kirikute Nõukogu, haiglate liidu ja haigekassa esindajate vahel. Nende konsultatsioonide käigus püütakse leida ühiselt teid, kuidas teha hingehoiu teenus laiemalt kättesaadavaks ning arutatakse riigipoolseid finantseerimisvõimalusi. Tahan siinkohal südamest tänada sotsiaalminister Hanno Pevkuri igakülgse abi eest nende protsesside juhtimisel ja suunamisel. Samuti kõiki seniseid ja tulevasi koostööpartnereid raviasutuses. Ja loomulikult vaimulikke, hingehoidjad ja vabatahtlikke, kelle armastus ei ole unustanud kannatavat inimest.

Lõpetuseks. Olen veendunud, et hingeabi pakkumise võimaldamine ei ole niivõrd kiriku või üksikraviasutuste vastutus, vaid see on eelkõige riiklik küsimus ja poliitilise otsustamise koht. See on ka küsimus elukvaliteedist Eestis ning euroopalike humanistlike ühisväärtuste jagamisest ning nende realiseerimisest meie ühiskonnas.

 

Ove Sander
EELK assessor

 

Naatan_Haamer2Kommentaar


Hingehoidja töö on tänaseks haiglamaastikul täiesti aktsepteeritud tegevus. Olles üks selle töövaldkonna alustajatest Eestis, võin kinnitada, et läbitud on pikk protsess. Selle paarikümne aasta jooksul on haiglates, kus hingehoidjad töötavad, nende tegevuse mõistmine ja aktsepteerimine kasvanud. Haiglas töötava praktikuna ootaksin väga enda kõrvale kolleege, kellega oma üha kasvavat töökoormust jagada. Kahjuks saavad uute hingehoidjate töölevõtmisel takistavaks majanduslikud argumendid. Seepärast oleks ääretult oluline, et leitaks riiklikul tasandil lahendus, kuidas finantseerida hingehoidjate tööd haiglas. Seda vastutust ei oleks õiglane ainult haiglatele panna. Siiski on minu puhul just naistekliinik ja lastekliinik selle vastutuse paljude aastate jooksul enestele võtnud. See on olnud väga meeldiv ja loodetavasti ka viljakas koostöö.

 

Naatan Haamer
naistekliiniku ja lastekliiniku hingehoidja