-
Avaleht
- Arvamus
Patsiendiseaduse eelnõust
Käesoleva aasta septembris avalikustas Sotsiaaldemokraatlik Erakond internetis patsiendiseaduse eelnõu kutsudes huvigruppe üles
selle kohta arvamust avaldama. Avaliku arutelu algatusena on selline initsiatiiv igati tervitatav, sest meditsiiniõiguse valdkonnas on mitmeid probleeme, mis vajavad reageerimist ja seda ilmselt ka seadusandlikul tasandil. Samas, Riigikogus menetlemiseks on eelnõu selgelt ebaküps. Sellest tulenevalt käsitlen ma mõningaid tähelepanu pälvinud eelnõu autorite ideid jättes normitehnilised nüansid ja regulatsiooni terviklikkusega seonduvad puudused kõrvale.
Eelnõu seletuskirja kohaselt on eelnõu peamiseks eesmärgiks patsiendi ning tervishoiutöötaja õiguste, kohustuste ja tekkinud vaidluste lahendamise korra reguleerimine senisest arusaadavamalt. Nimetatud eesmärgist tulenevalt on eelnõusse koondatud erinevates juba olemasolevates seadustes sätestatud põhimõtted neid sisulises osas oluliselt muutmata. Idee ühest seadusest on hea, selline on ka üldine seadusloome trend. Samas on ebatõenäoline, et regulatsiooni tõstmine ühest seadusest teise muudaks oluliselt patsientide ja tervishoiutöötajate teadlikkust oma õigustest ja kohustustest või nende käitumistava. Selles osas on hoopis olulisem nii patsiendi kui ka tervishoiutöötajate teadlikkuse tõstmine vastavate koolituste ja infomaterjali abil. Teadlikkuse tõstmist ei peaks käsitlema mitte „kütusena" vaidlustele vaid vastupidi - nii tervishoiutöötajate kui patsientide teadlikkus asjakohasest regulatsioonist peaks aitama vaidlusi ennetada ja vältida. Vastavat tõdemust kinnitavad ka ajakirjanduse vahendusel avalikkuseni jõudnud juhtumid, millest paljudes poleks mingit skandaali kui nii asjaosalised kui ka lugejad oleksid kursis seaduse regulatsiooniga.
Teavitamine kuld, vaikimine...?
Arsti või haigla vastu kohtusse pöördumisel mängivad rolli mitmed erinevad aspektid. Esiteks loomulikult objektiivne aspekt ehk see, kas arstiabi tegelikult oli nõuetekohane ja kas nõudel üldse on õiguslikku alust, aga vähem tähtsam ei ole ka emotsionaalne aspekt. Emotsionaalse aspekti võiks kokku võtta lausega, et lisaks sellele, et teenus peab kvaliteetne olema, peab see ka kvaliteetne näima.1 Näivuse ja nõude esitamise vahel tundub kohati olevat isegi tugevam seos kui nõude õigusliku põhjendatuse ja nõude esitamise vahel.
Kuna patsient ei oska enamustel juhtudel hinnata teenuse kvaliteeti, siis ta kujundabki oma arvamuse selle põhjal, mis mulje talle teenuse osutamine jättis, mida teine arst talle osutatud arstiabist arvab jne. Kogemuse põhjal võib väita, et nii objektiivsest kui ka emotsionaalsest aspektist on üheks kõige olulisemaks vahendiks nõude esitamise tõenäosuse vähendamisel, patsiendi teavitamine ning temaga suhtlemine.
Erilist tähelepanu tuleks pöörata teavitamisele juhul, kui ravis või diagnoosimisel kasutatakse üldtunnustamata meetodit. Üldtunnustamata meetodiks võib olla ravimite kasutamine mitteregistreeritud näidustusel (silmahaiguste ravis kasutatav vähiravim jne), ravijuhendist kõrvale kaldumine jms. Igal juhul tuleb üldtunnustamata meetodite kasutamisel informeerida patsienti sellest, et tegemist on üldtunnustamata meetodiga ja küsida selle kasutamiseks ka eraldi nõusolekut. Teavitamata jätmise õiguslikuks tagajärjeks võib olla ravitegevuse kvalifitseerimine lubamatu, omavolilise ravina. Teavitamata jätmise teiseks tagajärjeks võib aga olla see, et patsient hakkab arvama, et ta sai valeravi ja tema terviseprobleemid on põhjustatud arsti tegevusest, mitte tema pikaajalisest haigusest: "Vaegnägijad kinnitavad, et ei teadnud, mida täpselt ja miks neile silma süstiti. Ainus, mida öeldi, oli see, et pärast tuleb nägemine tagasi. Et tegu oli hoopiski soolevähi raviks mõeldud preparaadiga, tuli neile hiljem täieliku üllatusena. /.../ Kurja kirjavahetust on kahe lapse isa viimasel ajal kõvasti pidanud, sest tema sõnul röövisid talt silmanägemise hooletud arstid, mitte aga 20 aastat väldanud suhkruhaigus nagu ametlik versioon kinnitab."2
Suund personaliseeritud meditsiini
15.-18. septembrini toimus Bonnis prediktiivse, preventiivse ja personaliseeritud meditsiini maailmakongress, kus oli esindatud 43 riiki.
Kongressi esimene päev toimus Saksamaa parlamendi kunagises suurepärases hoones. Bonni linnapea Jürgen Nimptsch ja Bonni Ülikooli rektor professor Jürgen Fohrmann avasid kongressi. Avapäeva kindel sõnum oli – kaasaegses meditsiinis on oluline prediktiivne ja personaliseeritud aspekt, mis baseerub detailse geneetilise informatsiooni kasutamisel. Vaatamata traditsioonilise meditsiini viimase 50 aasta edule, mis põhineb haigete kriitiliste sümptomite jälgimisel ja ravimisel lähtudes füsioloogilisest-, organ- ja patobioloogilisest tasemest, on ikkagi olulised piirangud ja ebaefektiivsus mitmete komplekssete polügeensete krooniliste haiguste ravimisel nagu teise tüübi diabeet, vähk, neurodegeneratiivsed haigused, vaimsed patoloogiad. Peamiseks põhjuseks on asjaolu, et raviplaanid on standardiseeritud, samas on individuaalsed geneetilised tunnused varieeruvad. Tulemuseks on, et mõnedel juhtudel ravi toimib, teistes situatsioonides mitte ja osadele patsientidele on see hoopis kahjustava mõjuga.
Tänases meditsiinis kasutatavad ravimid on efektiivsed vaid 40-60% juhtudest ning kuni 7% on raske kahjustava toimega. USA-s näiteks oli aastane kulu (kahju) ebaefektiivsetele ravimitele 162,4 biljonit USA dollarit! Väga mõtlemapanev!
Uue informatsiooni allikaks on nn „omics" tehnoloogiad – genoomika, farmakogenoomika, funktsionaalne genoomika, proteoomika ja metaboloomika, mis annavad bioloogiale ja meditsiinile uued analüütilised meetodid. Just potentsiaalne võimalus integreerida erinevate uuringute tulemusi kastutades arvuti modelleerimist bioloogilise struktuuri mitmel tasemel ehk süsteemide bioloogias, on viinud kaasaegse molekulaarse meditsiini loomisele. Viimane on prediktiivne ja personaliseeritud. Loodetakse, et enam personaliseeritud nn „omic-based" meditsiin tõesti rakendub kui standard tervishoiu kvaliteedi parandamiseks ja maksumuse alandamiseks.
Võib väita, et meditsiin on alati olnud personaalne. Mis siis on uut nn personaliseeritud meditsiinis? Kompleksse molekulaarse informatsiooni kasutamine individuaalsete ennetus- ja raviotsuste tegemiseks. Eesmärgiks on õigele haigele õige ravim, õiges annuses ja õigel ajal. Kindlasti on ees suur töö, et kõikide erialade arstid mõistaks ja oskaks kasutada personaliseeritud meditsiini võimalusi.
Tervishoiu rahastajad ja poliitikud on võtmepositsioonil uuendustele nö „ukse" avamisel. Võib tunduda, et testid konkreetsete ravimite valimisel on liiga kallid. Kui aga teiselt poolt võtta kokku ebaefektiivse või lausa kahjustava ravi kulu, ületab viimane oluliselt testide maksumuse.
Üks sessioon oli pühendatud tervishoiu organisatsiooni küsimustele. Üksmeelselt leiti, et personaliseeritud meditsiini arengu eelduseks on tervishoiu korralduse muutmine. Näiteks võiks tuua Prantsusmaa, kus Rahvuslik Vähiinstituut lõi haiglatega seotud regionaalsete keskuste võrgustiku, et võimalikult kiiresti individuaalsetel patsientidel haigus täpselt diagnoosida ja sellest lähtuvalt ka optimaalne personaalne ravi valida.
Omaette küsimused on seotud meditsiinieetikaga. Kas ja missugused uued probleemid kaasnevad personaliseeritud meditsiiniga? Allakirjutanul oli selles kontekstis ettekanne ja tuli juhatada ka paneeldiskussiooni. Biopangad ja suured elektrooniliste haiguslugude süsteemid on personaliseeritud meditsiinis kesksel kohal. Vastuseid ootab terve rida küsimusi: kellel on juurdepääs geneetilisele informatsioonile; kuidas kasutada ja kelle oma (omand) on individuaalne geneetiline informatsioon; kas peaks üldse inimesi testima, kui ravi ei ole pakkuda; kas vanemad peaks oma lapsi testima täiskasvanueas avalduvate haiguste osas; kuidas muuta personaliseeritud meditsiin kättesaadavaks ja kas see on üldse saavutatav; kuidas õpetada tervishoiu professionaalidele personaliseeritud meditsiini erinevaid aspekte.
Kongressi korraldajad professor Olga Golubnitschaja (EPMA peasekretär) ja EPMA president Vincenzo Cosigliola võisid sisukate kongressi diskussioonidega igati rahule jääda. On tahtmine tsiteerida William Oslerit, keda peetakse ka nö kaasaegse meditsiini isaks – miks mitte isegi personaliseeritud meditsiini isaks. Ta märgib: „Hea arst ravib haigust, suurepärane arst ravib patsienti, kellel on see haigus." Ja edasi: „Variability is the law of life, and so no two faces are the same, so no two bodies are alike, and no two individuals react alike and behave alike under the abnormal conditions which we know as disease."
prof Hele Everaus
hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhataja
Kommentaar
Teema, millest prof Everaus kirjutab on ülioluline – see on paradigma muutus arstiteaduses, kus suund on "keskmise" patsiendi käsitlemiselt "reaalse" patsiendi käsitlemisele. Personaliseeritud lähenemisele aitab kaasa tehnoloogiline hüpe. Täna on võimalik TÜ laborites järjestada inimese genoom algusest lõpuni ehk kirjeldada üksikindiviidi bioloogiline variatsioon peaaegu täielikult. See loob olulise vundamendi, kust edasi liikuda ning praeguseks on sellise lähenemisega kirjeldatud mitmete haiguste uusi tekkepõhjusi. Siit omakorda viib tee uute ravisihtmärkideni. Tartus on olemas kõik eeldused selleks, et rakendada personaliseeritud meditsiini praktikasse – ülikooli ja kliinikumi koostöös kujuneks rahvusvaheliselt silmapaistev, kaasaegne ja tarmukas meditsiinikeskus. Sellega kaasneks nii kliinikumi kui ka ülikooli mõjukuse hüppeline kasv maailmas.
Prof Sulev Kõks
Hingehoid haiglas
Vaimulik teenimine raviasutustes on olnud päevakorral õigupoolest Eesti taasiseseisvumisest alates. Nagu ikka on leidunud neid, kes seda on tuliselt pooldanud, aga ka neid, kes on olnud neutraalselt või isegi skeptiliselt meelestatud. Võib-olla oleme taas jõudnud hetke, et meenutada haiglahingehoiu põhiküsimusi – millega üldse on tegu ja kellele on see suunatud.
Visa müüt on, et vaimulik teenimine haiglates olevat puhtalt kirikute soov ennast kehtestada ja usulist propagandat teha. Kindlasti ei ole see nii. Pigemini on see ühelt poolt kirikule antud ülesanne toetada kannatavat või mistahes raskuses olevat inimest ning teiselt poolt on inimesel ka õigus sellist toetust oodata. Ütleksin isegi, et põhiseaduslik õigus saada teenitud vastavalt oma usulisele maailmavaatele.
Siia lisandub arusaam, et inimene ei ole ainult ihu, vaid ta on ka hing ja vaim. Arstidele ei ole mingi saladus, et võidakse küll ihu väga professionaalselt ravida, kuid kui inimese hinges on valu või elutüdimus, siis kannatab selle all kogu ravi efektiivsus. On aga inimese hinges rahu ja lootus, siis on üldiselt raviprognoosid paremad. Selles mõttes on haiglahingehoiu teema sügavalt ka meditsiini- ja kultuurifilosoofiline ning ilmselt oleks palju tahta, et euroopalikud arusaamad selles osas juurduksid meie ühiskonda üleöö.
Asjakohastes arutlustes on kõlanud arvamus, et kui patsiendil on hingeabi vaja, kutsugu ta siis vaimulik. See on muidugi variant, kuid pragmaatiliselt võetuna üsna komplitseeritud. Tihipeale need soovid ei jõua vaimulikeni, ja samas on vaimulike hõivatus väga suur. Oluline on ka haiglaid külastavate vaimulike haiglatööd puudutava kompetentsi olemasolu, mida koguduse vaimulikelt alati eeldada ei saa. Seega on ikkagi kõige parem, kui igal raviasutusel, ja mitte ainult hooldus- vaid ka aktiivraviasutusel, oleks oma hingehoidja või kaplan, kes oleks hästi kursis vastava asutuse töö spetsiifikaga.
Järjest enam on hakatud kõnelema sellestki, et mitte ainult ravialused, vaid ka meditsiinipersonaal vajab hingelist tuge. Maikuus „Postimehes" ilmunud kõrvakliiniku ravitüsistuste lugu kinnitas seda. Rääkimata aeg-ajalt ettetulevast patsientide rahulolematusest ja kaebusest, mis on arstidele arusaadavalt suureks stressi allikaks. Siin ei ole tarvis häbeneda. Õieti kõik nn inimesteametid, sh ka arstid vajavad oma vaimset toetussüsteemi. Olles ise üle kahekümne aasta külastanud erinevaid haiglaid, võin kinnitada, et vaimulikust teenimisest võidavad kõik, nii ravitavad kui arstid. Muide, täpselt sama kogemus on nii kaitseväes, kinnipidamiskohtades kui ka politseis.
Lõpuks paar sõna hetkeolukorrast. Sotsiaalministeeriumis toimuvad perioodiliselt kohtumised Eesti Kirikute Nõukogu, haiglate liidu ja haigekassa esindajate vahel. Nende konsultatsioonide käigus püütakse leida ühiselt teid, kuidas teha hingehoiu teenus laiemalt kättesaadavaks ning arutatakse riigipoolseid finantseerimisvõimalusi. Tahan siinkohal südamest tänada sotsiaalminister Hanno Pevkuri igakülgse abi eest nende protsesside juhtimisel ja suunamisel. Samuti kõiki seniseid ja tulevasi koostööpartnereid raviasutuses. Ja loomulikult vaimulikke, hingehoidjad ja vabatahtlikke, kelle armastus ei ole unustanud kannatavat inimest.
Lõpetuseks. Olen veendunud, et hingeabi pakkumise võimaldamine ei ole niivõrd kiriku või üksikraviasutuste vastutus, vaid see on eelkõige riiklik küsimus ja poliitilise otsustamise koht. See on ka küsimus elukvaliteedist Eestis ning euroopalike humanistlike ühisväärtuste jagamisest ning nende realiseerimisest meie ühiskonnas.
Ove Sander
EELK assessor
Kommentaar
Hingehoidja töö on tänaseks haiglamaastikul täiesti aktsepteeritud tegevus. Olles üks selle töövaldkonna alustajatest Eestis, võin kinnitada, et läbitud on pikk protsess. Selle paarikümne aasta jooksul on haiglates, kus hingehoidjad töötavad, nende tegevuse mõistmine ja aktsepteerimine kasvanud. Haiglas töötava praktikuna ootaksin väga enda kõrvale kolleege, kellega oma üha kasvavat töökoormust jagada. Kahjuks saavad uute hingehoidjate töölevõtmisel takistavaks majanduslikud argumendid. Seepärast oleks ääretult oluline, et leitaks riiklikul tasandil lahendus, kuidas finantseerida hingehoidjate tööd haiglas. Seda vastutust ei oleks õiglane ainult haiglatele panna. Siiski on minu puhul just naistekliinik ja lastekliinik selle vastutuse paljude aastate jooksul enestele võtnud. See on olnud väga meeldiv ja loodetavasti ka viljakas koostöö.
Naatan Haamer
naistekliiniku ja lastekliiniku hingehoidja
...ja seisab tema huvide kaitsel...
See pealkirjas toodud lausekatkend pärineb WMA (World Medical Association) arstieetika koodeksi sellest osast, mis käsitleb arsti kohustusi patsientide suhtes ja sobib päris hästi kvaliteedi probleemide käsitlemise juurde.
Arstiabi arengu baasiks on kaks põhituge: ravimitööstus ja aparatuuriehitus. Mida on siis viimased aastakümned toonud meditsiinile juurde? Uued efektiivsemad ravimid on sellise kontrolli all, et ebaefektiivsed või isegi kahjulikud ravimid enam patsientideni ei jõua. Selles osas on saavutatud juba hea tase. Aga see pole veel kogu uus meditsiin.
Lisaks on oluliselt suurenenud mitmesuguste aparaatide osatähtsus diagnostikas ja ravis. See on muutnud märkimisväärselt endist lineaarset otsustus/vastutus seost arst - õde - patsient skaalal. Uus seoste liik on nagu võrk, kus igal struktuuriüksusel on oma arvestatav osa patsiendi ravis ja muidugi ka vastutus tulemuse eest. Võrgustruktuurile on iseloomulik, et ühe komponendi möödavaatamisi pole teisete osade poolt võib-olla hiljem enam võimalik kompenseerida. Samuti toob iga uus võrguga liitunud struktuuriüksus kaasa probleeme nii suhtluses kui ka vastutuses tulemuste eest.
Kolmandaks faktoriks on patsientide eneseteadlikkuse tõus, nende harjumus osaleda ravi ja diagnostika otsustes ning seega on nad enam murelikud ja infoaltid. Lisaks eelpool toodule on pikenenud patsientide keskmine eluiga, mis viib langusele nende organismi vastupanuvõime haiguste ja ka ravi suhtes. Ehk siis tühised ebakõlad võivad kaasa tuua raskeid tagajärgi.
Kirjeldatud muutused on viinud olukorrani, kus esile tõusevad uued tahud haigete ravis: patsiendi ravikvaliteet, kommunikatsioon patsiendiga ja meedikutel omavahel. Tähtsaks muutuvad varjatud ohud patsientidele, mis siiski realiseeruvad vaid halbade asjaolude kokkulangemisel.
Seetõttu on paljudes maailma haiglates reorganiseeritud kvaliteedi kontrolli süsteeme. Kvaliteedi kontrolli süsteemi ümberkujundamine on plaanis ka kliinikumis. Kliinikumi puhul säiliksid kõik olemasolevad süsteemid, juurde loodaks vaid 5-liikmeline kvaliteedi nõukogu. Lisaks moodustataks kvaliteeti jälgivate kolleegide süsteem, st et igas osakonnas oleks oma kvaliteedijuht. Süsteemi toimimise alustalad on konfidentsiaalsus, nii patsiendi kui ka personali suhtes ja ausus enda ees. Reaalselt tähendab see seda, et kui keegi näeb ebasoovitavat tulemust või selle tekkimise võimalust, siis teatab ta sellest kas kvaliteedijuhile või kvaliteedi nõukogule eeldusel, et selline asi enam ei korduks. Sellistel juhtudel kvaliteedi nõukogu tagab konfidentsiaalsuse nii teavitaja kui ka patsiendi osas ja püüab ühiste pingutustega probleemi kõrvaldada.
Kvaliteedi nõukogu ja kvaliteedijuhtide süsteemi loomise eesmärgiks on kitsaskohtade kõrvaldamine ravitöös. Ja välja tulevad need ju ainult reaalses tegevuses. Pealegi, kolleegi informeerimine ei tekita täiendavaid raskusi, küll aga võib vältida suuremaid probleeme tulevikus.
Prof. emer. Raul Talvik
Arstid ja ajakirjanikud – sõbrad või vaenlased?
Juba mõnda aega on Eesti ajakirjanduses eufooriat tekitanud šokeerivad süüdistused meditsiiniasutuste ja meedikute suunal ning nendele järgnenud tulised debatid teemal, kellel on õigus ning kes vassib ja valetab. Pidev arstide professionaalsuse kahtluse alla seadmine näib üha tõusva trendina. Tagajärjeks on süüdistatava osapoole solvumine ning edaspidise meediasuhtluse vältimine. Tekib küsimus, kas ajakirjanike sihiks ongi üksnes tohtrite „tümitamine" ning konfliktsete kaasuste „väljakaevamine"? Ning kas tõesti on kommunikatsioon kahe osapoole vahel võimalik vaid stiilis „koer ja kass"?
Alljärgnevalt lahkab meedia ja meditsiini vahelisi suhteid Tartu Ülikooli kauaaegne avalikkussuhete ja teabekorralduse õppejõud ning suhtekorraldusbüroo Past ja Partnerid juhatuse esimees Aune Past. Kommunikatsioonispetsialistina arutleb ta osapoolte sihtide ja vajaduste üle ning pakub arstkonnale ja kõigile teistele meditsiinivaldkonna töötajatele nõuandeid edukaks meediasuhtluseks.
Kui ajakirjanik teeb haiget
Kas olete vahel mõelnud, et ajakirjanikud ei salli arste? Näib ju, et meedias kajastatakse valdavalt negatiivseid meditsiinivaldkonna lugusid... Mitmed mu kliendidki on minu poole pöördunud väitega, et ajakirjanik vihkab neid. Ometi pole see nii. Kas hambaarst vihkab patsienti, kuigi haiget teeb küll? Ei vihka, arst teeb oma tööd. Ja enamasti pole me nii olulised persoonid, et ajakirjanik võtaks meid armastada või vihata. Temagi teeb lihtsalt oma tööd. Töö tulemust hindavad lugejadvaatajad- kuulajad. Kui on palju lugejaid, tuleb ka reklaamiraha. Ehk siis – meie ajakirjandus on meie enda nägu.
Kuulen nüüd valju protesti: minule küll „kollane" meedia ei meeldi, mina seda ei loe. Võib-olla tõesti, aga kui tugineda müüginumbritele, siis „kollane" müüb. Ning valdavalt ongi ajakirjandus just niimoodi üles ehitatud, et pakkuda turule seda, mida turg ostab: skandaali, naeruvääristamist, konflikti.
HIV/AIDSi epideemia Eestis AIDSiajastu neljanda aastakümne künnisel
AIDSi-ajastu alguseks maailmas loetakse 1981. aastat, Eestis diagnoositi HIV-infektsioon esmakordselt 1988. aastal.
Möödunud aasta lõpuks oli Eestis kokku registreeritud 7320 HIV-juhtu ning käesoleva aasta aprilli lõpuks on lisandunud 133 uut juhtu. Samas elab Eestis hinnanguliselt umbes 11 000 HIV-positiivset inimest (Lai et al 2009).
Kui 1990ndatel, HIV-ajastu esimese 12 aasta jooksul püsis haigestumus Eestis madalana ning HI-viirus levis peamiselt seksuaalsel teel, siis 2000. aasta suvel arenes plahvatuslik epideemia, tingituna HIV levikust süstivate narkomaanide (SNide) hulgas. Eesti jaoks kõige kõrgem esmashaigestumus registreeriti 2001. aastal (1081 uut juhtu miljoni elaniku kohta) (Terviseamet 2010, Statistikaamet 2010). Euroopa piires oli Eesti veel 2008. aastal endiselt kõrgeima HIVi haigestumusega (545 uut HIV-juhtu 407 miljoni elaniku kohta) riik. Ühtlasi kuulus Eesti nende kolme Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia riigi hulka, kus HIV levimus täiskasvanud elanikkonna seas on hinnanguliselt >1% (UNAIDS 2008).
HIV/AIDSi-epideemiast Eestis on seni enim haaratud süstivad narkomaanid. Erinevad uuringud on näidanud, et ligikaudu 50% SNidest Harjumaal ja 70% Ida-Virumaal on HIVi nakatunud. SNide koguarvuks on Eestis hinnatud 14 000 ning süstiva narkomaania levimuseks täiskasvanud rahvastikus 2,4% (sealjuures >4% Harjumaal, 3,5% Ida-Virumaal ja < 1% mujal Eestis) (Uusküla et al 2007). Olulisi regionaalseid erinevusi peegeldab ka uute HIV-juhtumite registreerimine: kõigist 2009. aastal noteeritud uutest HIV-juhtudest pärines
82% Harjumaalt (Tallinnast) ja Ida-Virumaalt. Kuigi uute haigusjuhtude absoluutarvud olid nimetatud kahes piirkonnas sarnased (vastavalt 150 ja 189), oli haigestumusmäär kaugelt kõrgeim Ida-Virumaal (111/100 000 vs 38/100 000 Tallinnas).
Õpetamise võlust
Kuigi arstiüliõpilased peaksid olema kliinikumi igapäevatöö iseenesestmõistetav osa, on viimasel ajal hakanud tudengite seas kõlama mure õppetöö kvaliteedi languse pärast. Meiega küll arvestatakse ning ollakse teadlikud meie viibimisest haiglas, kuid meie õpetamine ei tundu olevat kaugeltki mitte nauditav osa arsti igapäevatööst, vaid kohati pigem raske südamega täidetav kohustus.
Nii nagu arstkonna moodustab tohutult kirev seltskond inimesi, on ka palju erinevaid õpetamisviise. Selles pole midagi halba, pigem toob see õppetöösse just piisavalt palju vaheldust, et tudengit ärksana hoida. Alati on teretulnud praktikumid, mis ei ole väiksematele rühmadele peetavad loengute kordused, kus ainukeseks tudengitepoolseks panuseks jääb kohalolekust teadaandmine. Palju meelsamini läheksime iga päev kooli ettevalmistunult (sealjuures oleks muidugi hea teada, mis temaatikat järgmisel korral käsitletakse) ja lootusega, et avaneb võimalus oma teadmisi proovile panna. Kibeleme väga vastama, kui ainult küsitaks. Üheks oluliseks võtmesõnaks peame just nimelt aktiivset arutelu ja intensiivsemat õppetööd. Kui päevas on kõigest 3-4 tundi tegelemaks sellega, mis meile nii väga meeldib, siis võiks seda aega sisutihedamalt ära kasutada. Väga stimuleerivaks õpetamismeetodiks on lasta tudengitel patsientidega rääkida, haigusjuhte üheskoos ette kanda ning nende üle arutleda. Teinekord jääb mulje, et lugudele, mis valmis kirjutame, ei visata isegi pilku peale, vaid palutakse asetada virna, mis on aastate jooksul kogunud kõrgust, muud aga ei midagi...