lk4 Mart Elmet TennusII maailmasõja eelõhtul Inglismaa maamõisas. Perekond on kogunenud lord Marchmain’i surivoodile.
„Mis tal õieti on?“
„Süda. Süda ja veel üks pikk sõna. Ta sureb selle pika sõna kätte.“


...


„Kas see on lõpp?“ küsis Julia
„Raske öelda,“ vastas arst. „Kui ta sureb, siis nii see tõepoolest juhtub. Kuid ta võib praegusest haigushoost toibuda. Peaasi, et teda ei häirita. Väiksemgi ehmatus võib saatuslikuks saada.“


Evelin Waugh. „Tagasi Bridesheadi“.

 

Mõni hetk hiljem on lord Marchmain leidnud oma surma väärika haiguse läbi, mille nimeks on „süda ja veel üks pikk sõna.“ Nii perekond, arst kui preester on asjade sellise käiguga rahul.

 

Aasta 2017. Suur visiit kliinikumi kardioloogia osakonnas. Igal nädalal kohtame mõnda patsienti, kes visiteerijatele sügavalt otsa vaadates lausub ühe sõna: „Süda“. Mõni pikema jutuga patsient moodustab terve lause: „Mul on süda“. Kui arst seepeale kostab, et tal on ka süda, muutub patsient sageli kurvaks või on isegi solvunud. Ilmselt ootas ta teistsugust reaktsiooni. Püüan ette kujutada sama patsienti sisenemas näiteks uroloogi kabinetti ja teatamas: „Eesnääre“ või lausumas gastroenteroloogile: „Mul on jämesool“. Millegipärast ei suuda ma sellist pilti endale ette manada.

 

Kui ma noore arstina kardioloogiat õppima hakkasin, tundus see huvitav teadus, mis koosneb EKG sakkidest, südame kahinatest ja veel paljust muust üle mõistuse keerulisest. Õige pea hakkas selguma tõsiasi, et südamehaigustega kipub kaasas käima teatav psühholoogiline ja sotsiaalne taak. Ühtepidi südamehaigusi kardetakse, sest enamik inimesi ju sureb nende kätte, kuid teisalt leidub hulk patsiente, kes kannavad südamehaige rolli suure pühendumuse ja uhkusega. Nagu pakuks südamehaiguse omamine ning sellest rääkimine inimesele kuidagi teistsugust ja ainuomast sotsiaalset staatust.

 

Toon veel mõned näited kardioloogia osakonnast 2017 aastal.

 

63-aastane naine, kes viimase 15 aasta jooksul on võtnud ravimeid südame isheemiatõve tõttu ja kellel aastaid tagasi olla diagnoositud ka südameinfarkt, saabus elus esmakordselt koronarograafiale. Koronarograafial ei leitud kinnitust patsiendi pikaajalisele haigusele. Patsient lahkus osakonnast ilmselgelt murtud meeleolus.

 

84-aastane mees sattus kardioloogia osakonda südamepuudulikkuse tõttu. Kaasuva haigusena prostata kartsinoom, mis selles vanuses on sageli aeglase kuluga ning patsiendi prognoosi mittemõjutav haigus. Kiirustades saabub kohale patsiendi tütar, kutsub raviarsti kõrvale ja teatab: „Palun ärge öelge talle, et tal vähk on. Ta ise ei tea seda.“ Püüan tütrele selgitada, et onkoloogia on teinud suuri edusamme ning enamik vähiga patsiente elab tänapäeval kauem kui südamepuudulikkusega patsiendid. Siiski ei tagane tütar soovist, et halva kuulsusega haigus peab jääma kitsa ringi saladuseks.

 

Aastatega on minus süvenenud veendumus, et erinevad haigused kannavad endas erinevat mõju patsiendi psüühikale ja tema sotsiaalsele käitumisele. Seejuures ei pruugi haiguse bioloogiline olemus ja selle prognoos olla üldse korrelatsioonis sama haiguse sotsiaalse mõjuga. Püüan oma kahtlustele teaduskirjandusest kinnitust leida. Juba põgusal otsingul ilmneb, et selline teadus nagu haiguste sotsioloogia on täiesti olemas. Isegi oma ajakirju annavad välja, näiteks Journal of Health and Social Behavior ja Sociology of Health & Illness. Vastav kirjandus kasutab eraldi termineid kirjeldamaks haiguse bioloogilist substraati (disease) ja selle haiguse sotsiaalset tähendust inimesele (illness). Suurem osa haiguste sotsioloogia uurijatest on pühendunud ebasoodsa mõjuga ja märgistatud (stigmatiseeritud) haiguste uurimisele. Näiteks juba eelpool mainitud pahaloomulised kasvajad, mis kannavad ajalooliselt vääramatu fataalse lõpu märki, ehkki see tänapäeval enam nii ei ole. Väga palju on uuritud HIV-positiivsete inimeste sotsiaalset rõhutust, kuigi kunagisest surmahirmu külvavast tõvest on tänaseks saanud ravimitega kontrollitav krooniline haigus. Epilepsiat tuuakse näiteks, kus haiguse sotsiaalne kahju on selgelt suurem kui haiguse enese mõju organismile.

 

Erinevate haiguste positiivset sotsiaalset kuvandit on uuritud vähem, kuid siiski on südamehaigused selgelt klassifitseeritud haiguste hulka, millest patsientidel meeldib rääkida, olgu selle eesmärgiks kas tähelepanu, kaastunne või enese kõrvutamine maailma vägevatega, kes samuti südamehaigust põdesid (näiteks enamik Ameerika presidente).

 

Tegin prooviks otsingu Eesti päevalehtede viimase aasta kirjatöödest. Tulemuseks on kümneid lugusid ja kirjeldusi, kus avalikkusele tuntud inimesed räägivad oma südamehaigusest. Mitmetel seda haigust tegelikult enam ei olnudki, vaid räägiti varem põetud või suisa lapsena põetud haigustest. Vastukaaluks õnnestus leida vaid mõni üksik kirjeldus kopsu- või neeruhaiguse omamisest.

 

Kõigele eeltoodule vaatamata püüan oma patsientidele alati selgitada, et südamehaiguse omamine ei ole elus hea valik. Tundke rõõmu, kui arst ütleb teie südame terve olevat. Ei maksa selle üle kurvastada.

 

Märt Elmet
Vanemarst-õppejõud kardioloogia erialal