2015. aasta riikliku arstiteaduse teaduspreemia laureaadiks valiti kliinikumi lastekliiniku juhataja professor Vallo Tillmann. Teaduspreemia vääriliseks hinnati professori teadus- ja arendustöö „Diabeedi teket ja arengut mõjutavad tegurid". Kliinikumi Leht küsis professor Tillmanni käest kolm küsimust.
Professor Vallo Tillmann, pälvisite 2015. aasta riikliku teaduspreemia meditsiini valdkonnas oma uurimuse eest. Palju õnne! Mida see tunnustus teile tähendab?
See on eeskätt tunnustus rahvusvahelisele teadusprojektile DIABIMMUNE ja seal osalenud lastekliiniku 12-liikmelise meeskonna tublile tööle.
Teie uurimistöö kannab nime „Diabeedi teket ja arengut mõjutavad tegurid". Mida või keda te täpsemalt uurisite?
Peamiseks eesmärgiks oli uurida hügieeni hüpoteesi paikapidavust 1. tüüpi diabeedi (1TD) tekkes. Nimelt on 1TD esinemisageduse tõusu üheks põhjuseks peetud elukeskkonna standardite ja hügieeni paranemist. Kliinikum osales 2008–2014 Helsingi Ülikooli lastehaigla professor Mikael Knipi poolt juhitud projektis DIABIMMUNE, kus uuriti lapsi Soomest, Eestist ja Venemaa Karjalast. Neis riikides erineb 1TD haigestumus kuni 6 korda (kõrgeim Soomes, madalaim Karjalas). Projektis oli 2 uuringurühma. Esimese moodustasid vastsündinud, kellel oli kõrgenenud geneetiline risk 1TD tekkeks. Selleks määrati HLA II klassi geenid ligi 9000 vastsündinul, kes sündisid Tartu, Espoo ja Petrozavodski linna sünnitusmajades ajavahemikus 2008–2010. Naistekliinikus juhtis seda tööd Pille Teesalu, kes sellega suurepäraselt hakkama sai. Suured tänud kõigile ämmaemandatele, kes uuringus osalesid. Jälgimisuuringusse haarati 343 last Tartust, 418 last Espoost ja 122 last Petrozavodskist, keda jälgiti kuni 3. eluaastani. Seda tööd vedasid Tartus dr Aleksandr Peet ja lasteõde Irina Apevalova. Lisaks läbivaatusele võeti lastelt igal visiidil ka vereproov, nad täitsid päevikut dieedi, ravimite ja haigestumiste kohta, koguti jooksvalt kümneid roojaproove, aga ka proove rinnapiimast, kodutolmust ja joogiveest. Teise uuringurühma moodustasid 1575 3-aastast last Espoost, 1681 last Lõuna-Eestist ja 323 last Petrozavodskist, keda uuriti ka 5-aastaselt. Selle uuringu peamised läbiviijad Tartus olid lasteõed Arle Urbola ja Karin Tammik.
Tegemist oli väga mahuka uuringuga, kus ainuüksi Eestis tehti kliinikusse kokku üle 5500 uuringuvisiidi. See oli meie lastekliiniku meeskonnale, kuhu lisaks ülalmainitutele, kuulusid veel dr Anne Ormisson, Sille Vahtra, Maarja Lombiots, Ene Täht, Hele Rüga, Juta Ernits ja Pille Kool, tõeline väljakutse, millega saadi suurepäraselt hakkama. Tunnustamist väärivad kindlasti ka need 2024 Eesti peret, kes uuringus osalesid. Minu sügav kummardus ja tänu kõikidele neile!
Kui lühidalt kokku võtta, siis mis olid peamised tulemused?
Varasemalt näidatud seos kõrgenenud geneetilise riski ja suurema sünnikaalu vahel selles uuringus kinnitust ei leidnud, kuid kõrgeima riskiga lapsed kasvasid kahel esimesel eluaastal oluliselt aeglasemalt, seda eriti Eestis. Seega on diabeedi väljakujunemiseks neutraalse või kaitsva genotüübiga lastel vajalik suurem insuliiniresistentsus kui lastel, kelle geneetiline risk on suur. Samuti leidsime, et vahetult enne diabeedi autoantikehade teket suureneb IGFBP-3 kontsentratsioon veres, mis loob uusi võimalusi nende tekke mõjutamiseks Sellel teemal on valmimas dr Aleksandr Peedil doktoritöö. DIABIMMUNE projekti raames kogutud andmete põhjal leiti, et nabaväädiverest võetud genoomi transkriptoom erines Eesti ja Soome lastel oluliselt Karjala omast. Nimelt esines Karjalas sagedamini kokkupuudet ligandidega, mis seostuvad toll-like retseptoritega, mistõttu on Karjala vastsündinute immuunsüsteem rohkem välja arenenud kui Eesti ja Soome lastel ning kinnitab hügieeni hüpoteesi 1TD tekkes juba üsasiseselt. Eesti lastel, võrreldes Soome omadega, oli veres madalam D-vitamiini tase, kuid see ei mõjutanud diabeedi autoantikehade tekkimist ega FOXP3 ekspressiooni. Samuti leiti, et Th17 rakkude suurem plastilisus oli soetud pankrease β-rakkude kiirenenud destruktsiooniga, mis annab alust kasutada seda haiguse progresseerumise markerina. DIABIMMUNE uuritavate kaasabil leiti, et lastel, kelle kodu 2–5 km raadiuses oli rohkem metsa ja põllumaid, esines vähem atoopilist sensibiliseerumist. Seos avaldub tõenäoliselt läbi keskkonna mikrobioomi toime inimese naha mikrofloorale, eeskätt Proteobacteria osakaalule, ja seeläbi immuuntolerantsusele. Seega on väga oluline, et laps puutuks juba varakult kokku nn rohelise keskkonnaga. Minu arvates kõige huvitavam seni avaldatud tulemustest selgus koostööst professor Xavieri töörühmaga Broad instituudist USA-s. Nimelt, ajaperioodil, mis jäi esimeste diabeedi autoantikehade ilmumise ja haiguse avaldumise vahele, vähenes neil lastel, kellel tekkis diabeet, oluliselt soolemikroobide liigirikkus. Selle foonil esinesid aga infektsioone soodustavate mikroobiliikide arvu lühiajalised tõusud. Need tulemused kinnitavad, et soole mikroflooral on oluline roll diabeedi väljakujunemisel ja mõjutades soole mikrofloorat, saame haiguse avaldumist edasi lükata.
Kliinikumi Leht