Avaleht Ajalugu

Registreerimine

 

Registreerimine 

eriarsti vastuvõtule

(vajalik isikukood)

 

1) Tel 731 9100

   (E-R 07.30-18.00) 

2) internetis

3) kliinikumi      patsiendiportaalis

 ePatsient

 

Vastuvõtuaega saab tühistada telefonil 731 9099

Kliinikumi üldinfo

 

Telefon 731 8111
E-P kell 08.00 – 19.00

Kontaktandmed

SA Tartu Ülikooli Kliinikum
Hematoloogia-onkoloogia kliinik
Puusepa 8, 
51014 TARTU

Tel:  +372 731 9802
Fax: +372 731 9804

e-post: ho@kliinikum.ee

Puusepa 8 majajuht

Ajalugu Prindi

Hematoloogia ja onkoloogia ajaloost ning arengust Tartu Ülikooli Kliinikumis

Pärast II maailmasõda hakati Eestis looma ühtset vähiravi-süsteemi. Lähtudes 1945. aasta NSVL-i Rahvakomissaride Nõukogu ning NSVL-i Tervishoiu Rahvakomissari otsustest "Rahvale osutatava onkoloogilise abi parandamisest" alustati ka Eestis tsentraliseeritud onkoloogilise abi süsteemi rajamist. Eesti NSV Ministrite Nõukogu sätestas juba 27. septembril 1945 oma määrusega number 851, et Eestis loodav uudne onkosüsteem näeb ette:

  • onkodispanserid Tallinnas ja Tartus (polikliinik, diagnostiline statsionaar ja pansionaat);
  • 25 voodikohalised onkoloogiahaiglad Tallinnas ja Tartus onkokroonikute jaoks;
  • onkopunktid Kuressaares ja Rakveres;
  • vähihaigete arvestus ja aruandlus kõigis raviasutustes ja maa-arstijaoskondades.

See aga ei tähenda, et Tartus varem vähihaigeid ravitud poleks - selles osas on Tartus üsna pikaajalised traditsioonid. Nimetame kasvõi kuulsat Tartu kirurgiaprofessorit Rudolf Wanach'i, temanimelist kaela lümfisõlmede eemaldamise operatsiooni vähi puhul kasutavad kogu maailma onkokirurgid veel tänapäevalgi või kasvajahaigete järjepidevat kiiritusravi 1922. aastast. Süstemaatiline kiiritusravi Tartu Ülikooli raviasutustes algas 10. jaanuaril 1922. aastal. Esimeseks patsiendiks oli haige emaka fibromüoomiga. Esineb aga andmeid, et kiiritusravi (nii röntgen- kui raadiumravi) on tehtud Tartus episoodiliselt ka varem. Nii on andmeid, et 1904. aastal raviti Jurjewis (Tartus) läkaköha röntgenkiiritusega. Aastatel 1922-1925 tegid kiiritusravi Naistekliinikus dr Sergei Veretennikof ja dr Konstantin Sööt. Siis aga võeti tööle eriettevalmistuse saanud dr Jüri Haldre, kelle isikuga on seotud edasine kiiritusravi areng Tartus. 1930. aastatel avati Naistekliiniku alumisel korrusel meestepalat - vähihaiged mehedki vajasid haiglaravi. 01. aprillil 1940 asutati Naistekliiniku alumisel korrusel omaette kiiritusravi asutus - Tartu Ülikooli Radioloogia Instituut ja Kliinik, mille juhatajaks kinnitati 01. septembrist 1940 professor Jüri Haldre, kes oli sel ametipostil tegev kuni 1948. aasta lõpuni. Esimese raadiumravi protseduuri tegi Jüri Haldre 25. septembril 1937. aastal. Raadiumravi kasutuselevõtt samaaegselt röntgenkiiritusega võimaldas Tartu Ülikoolis teha ravi 1930. aastatel sama metoodika järgi nagu tehti seda mujal maailmas.

 

Ambulantsi ja 10 voodikohaga Tartu Linna Onkoloogiline Haigla avati ametlikult 15. juulil 1946 kaugelearenenud kasvajahaigete hooldusraviks Gildi tänav 8 Tartu polikliiniku alumisel korrusel. Haigla rajamisel olid tegevad professor Jüri Haldre, peaarstiks saanud dr Sirello Madissoon ja esimene majandusjuhataja Anatol Gustav Simmo. Esimesena määrati 15. detsembril 1945 Tartu Linna Polikliiniku ordinaatori ametikohale Sirello Madisson, kelle ülesandeks sai onkoloogiahaigla rajamine Tartusse. Jaanuaris 1946 algas Gildi tänaval onkoloogiahaiglale eraldatud ruumide remont, mida tegi kümmekond saksa sõjavangi. Esimesed neli töötajat võeti onkoloogiahaiglasse tööle 01. märtsil 1946. Arstid ja osa haiglapersonalist pärinesid radioloogiakliinikust või teistest asutustest. Osa haigeid olid onkokroonikud, osa oli üle toodud radioloogiakliinikust, raadiumravi tegemiseks toodi ka raadium radioloogiakliinikust Toomelt. Haiged olid haiglas väga kaua: 1946. aasta keskmine oli 28,9 päeva, 1947. aasta I kvartalis 49,5 päeva. Kõige kauem viibis haiglas Leningradist suunatud onkohaige (ordenikandja punaarmeelase ema) - 172 päeva.

 

Ka onkoloogiadispanser pidi plaanide kohaselt loodama Tartusse aastal 1946. Tegeliku avamiseni jõuti alles aasta hiljem, kui 1. novembril 1947 määrati radioloogiakliiniku peaarst Jüri Haldre ka Toomel Naistekliiniku ruumes loodava Tartu Linna Onkoloogia Dispanseri peaarstiks. 01. detsembril 1947 avati ametlikult Onkoloogiadispanseri polikliiniline osakond ning 30. detsembril 1947 ka statsionaar ning pansionaat. Sellest ajast hakati regulaarselt arvestust pidama ka vähihaigete ja nende ravi üle. Ametlikult nõutakse kõikide avastatud vähihaigete kohta eriteatiste täitmist Eestis alates 1953. aastast, kuid algaastate andmed pole säilinud - Eesti Vähiregistri andmebaas ulatub 1968. aastasse. Tollasesse onkodispanserisse värvati kohakaaslastena tööle terve rida muudes Tartu raviasutuste arste - Konstantin Elbing (hilisem onkodispanseri peaarst), Valter Hiie, Sirello Madissoon, Heinrich Petlem, Ilo Sibul, Elmar Siirde, Hans Sõber; majandusjuhatajaks sai jälle Anatol Gustav Simmo ning röntgenlaborantideks Rudolf Haldre ja Rudolf Siibold. Esimene vanemõde oli Agnes Melsub (hilisem Elmar Haldre abikaasa Agnes Haldre).

Onkoloogiahaigla viidi 1948. aasta märtsis üle vene sõjaväe käest vabanenud endisesse Pauluse koguduse torniga pastoraadihoonesse Riia 70 (praegu kiirabijaam Riia 18). Seal olid II korrusel palatid (25 voodikohta), alumisel korrusel köök.

 

07. aprillist 1948 sai uueks peaarstiks Samaara ülikooli lõpetanud dr Mihhail Dubovitski. Neil aegadel oli terav puudus kogenud arstidest ning näiteks Mihhail Dubovitski töötas siis järgmistel ametikohtadel: TLOH peaarstina 1 koormusega ja arst-laborandina 0,5 koormusega, kohakaaslus oli tal Tartu Linna Polikliinikus 0,5 kohta ja Vabariiklikus Tartu I Haavakliinikus 0,5 kohta ning veel oli ta ka ATEKi liige. Mõlemad Tartu onkoloogilised raviasutused ühendati 01. juulist 1948 ning Riia 70 paiknevat 45-voodikohalist Onkoloogiadispanserit jäi peaarstina juhtima Mihhail Dubovitski. Järgmine oluline sündmus Tartu vähihaiglate arengus toimus 1. märtsil 1951, kui ühendati 45-voodikohaline onkoloogiadispanser ja 75-kohaline radioloogiakliinik ning saadud 60-voodikohaline Vabariiklik Tartu Onkoloogia Dispanser koos polikliinikuga jäi ainsaks onkoloogiliseks raviasutuseks. Radioloogiakliiniku töötajatest suurem osa hajutati teistesse raviasutustesse, mõned toodi üle onkodispanserisse. Dispanseril oli polikliiniline ja statsionaarne osakond, röntgeni osakond, laboratoorium, köök ja administratiiv-majanduspersonal.

 

Raviasutuse nimetusi on muudetud hiljemgi:

  • Tartu Oblasti Onkoloogia Dispanser, jaanuar - august 1953;
  • Tartu Linna Onkoloogia Dispanser, alates 1. jaanuarist 1963;
  • Tartu Onkoloogia ja Radioloogia Kliinik, alates 1. jaanuarist 1992;
  • Tartu Ülikooli Kliinikumi Onkoloogiahaigla, alates 1. jaanuarist 1994;
  • SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Hematoloogia-onkoloogia kliinik, alates 1. jaanuarist 2000.

Alates 1965. aasta kevadest paikneb onkoloogiadispanser Vallikraavi 10 endise «Grand» hotelli hoones (pärast sõda hotell «Toome»).

 

Vähiraviks väljatöötatud süsteem ühendas endas üheks tervikuks nii vähi diagnoosimise kui ka erinevad ravimeetodid ning ravitud haigete jälgimise (dispanseerimise). Onkoloogiadispanseri eripära, mis teda eristas teistest raviasutustest, oli pahaloomuliste kasvajatega haigete kompleksne ravimine eriarstide poolt ühes haiglas.

Töömahtusid onkoloogiahaiglas ja -dispanseris peegeldab alljärgnev tabel.

 

aasta

arste

voodikohti

ravil  haigeid

voodipäevi

keskmine raviaeg

operatsioone

kiiritushaiged

kasvajaid Tartu linnas

1946

1+4

10

38

1107

28,9

 

 

 

1952

10

60

1121

21 820

19,5

142

387

 

1970

19

80

1016

27 625

27,2

649

576

224

1990

34

102

1971

33 512

17,0

1108

1142

392

2000*

 

83

2527

19 353

7,7

1604

611

 

 

 

* Endise onkoloogiahaigla (võrreldavad) andmed hematoloogia-onkoloogia kliinikus.

 
Tartu Linna Onkoloogiadispanseri ja tema erinevate nimedega õigusjärglaste peaarstid on aegade jooksul olnud:

 

  • Dr Jüri Haldre, juhataja ajutine kt. 1947 - 1948;
  • Dr Konstantin Elbing, juhataja ajutine kt. 1948;
  • Dr Mihhail Dubovitski, 1948 - 1955;
  • Dr Elmar Haldre, 1955 - 1964;
  • Dr Pavel Jermakov, 1964 - 1966;
  • Dr Hilja Sibul, 1966 -1974;
  • Dr Einar Savisaar, 1974 - 1981;
  • Dr Jüri Ojamaa, 1981 - 1982;
  • Dr Ralf Allikvee, 1982 -1995;
  • Dr Vladimir Järv, 1995 - 1997;
  • Dr Peeter Padrik, 1997-2000.

Onkoloogilisest kirurgiast
Operatsioonituba avati Tartu Linna Onkoloogia Dispanseris 1949. aastal, alguses eemaldati vaid pindmisi kasvajaid ja teostati biopsiaid, hiljem lisandusid ka maolõikused ja piimanäärmekasvajate radikaalsed operatsioonid. 1950. aastal avati operatsiooniblokk ja alustati onkoloogiliste haigete ulatuslikumat kirurgilist ravi. Esimesel aastal tehti kokku 60 operatsiooni, sealhulgas 2 maoresektsiooni ja 5 mastektoomiat. Järgmisel, 1951. aastal tehti 70 operatsiooni, neist 4 maoresektsiooni ja 10 radikaalset mastektoomiat. Onkogünekoloogilisi lõikusi hakati tegema 1951. aastal, kui tööle võeti suurte teoreetiliste teadmiste ja praktiliste oskustega günekoloogiaprofessor Rudolf Bernakoff.

 

Operatsioonide arv suurenes aasta-aastalt, kuid suurema ulatusega operatsioone tehti siiski vähe. Aastas tehti 1-4 maoresektsiooni, 10-20 radikaalset mastektoomiat, 15-20 radikaalset günekoloogilise kasvaja operatsiooni. Dispanseri kirurgia osakonnas ei töötanud ühtegi põhikohaga kirurgi, opereerimas käisid Maarjamõisa Kliiniku kirurgid dotsent Betlem, dr Purre ja teised. Olukorra parandamiseks toodi 1954. aastal Tartu Linna Kliinilisest Haiglast üle dr Jaan Vester. Selle tõttu operatsioonide arv tõusis ja 1955. aastal tehti juba 317 operatsiooni, neist 10 maoresektsiooni, 21 radikaalset mastektoomiat ja 28 günekoloogiliste kasvajate radikaalset operatsiooni. Oluline koht onkogünekoloogiliste operatsioonide juurutamisel oli just professor R. Bernakoffil, kes haigusest tingitud vahedega töötas onkoloogiadispanseris 1951-1952 ja 1956-1957. 1955. aastal hakati regulaarselt tegema mao- ja soolekasvajate operatsioone (dr Jaan Vester). 1960. aastatel hakati tegema pärasoole ekstirpatsioone. Esimene niisugune operatsioon tehti dotsent Betlemi poolt 1963. aastal. Sel ajal kõikus operatsioonide arv aastas 350-400 piires.

 

1969. aastal asus kirurgia osakonda juhatama dotsent Heino Tiivel. Tema eestvedamisel võeti kasutusele laparoskoopiline uuring, hakati tegema Crile'i operatsioone ja tänaseks ajaloolisi laiendatud radikaalseid mastektoomiaid Urbani meetodil koos parasternaalsete lümfisõlmede eemaldamisega. Operatsioonide arv suurenes sel perioodil 500-600-ni aastas.

 

1973. aastal asus kirurgia osakonna juhataja ametikohale doktor Karl Kull. Osakonnas tehti põhjalik remont, lõhuti maha suuremad ahjud jne. Selle tulemusel saadi juurde ruume palatite jaoks ja kirurgiliste voodite arv suurenes seniselt 50-lt 70-ni. Ümberehitusi tehti ka operatsiooniblokis, avati teine operatsioonituba ja hakati opereerima kahel operatsioonilaual. Avati 7 voodiga intensiivravipalat, mis varustati tsentraalse hapnikuga; alustati vena subclavia kanüleerimist ja püsiinfusioone opereeritud haigetel. Operatsioonide arv tõusis 800-le aastas. Kuigi osakonnas töötas ainult üks anestesioloog, tehti üldnarkoosis 544 operatsiooni. Operatsioonide arvu kasvu see siiski piiras.

1973. aastal täienes kirurgiline töö õige mitmete onkoloogiliste operatsioonimeetodite kasutuselevõtuga:

  • Mao kartsinoomi korral hakati vastavalt onkoloogilise printsiibi nõuetele ligeerima ja läbi lõikama arteria gastrica sinistra't truncus coeliacus'est väljumiskoha juures ja veenist eraldi, eemaldades ühtlasi truncus coeliacus'e, arteria lienalis'e ja arteria hepatica' ümbruse ning ligamentum hepatoduodenale' lümfisõlmed. Hakati radikaalselt eemaldama ka koestikku pankrease pea ja keha piirkonnast, s.o. kasutama laiendatud (R3) lümfadenektoomiat.
  • Gastrektoomiate, proksimaalsete subtotaalsete masoresektsioonide ning söögitoru alumise kolmandiku resektsioonide puhul hakati kasutama nii abdominaalset kui ka transtorakaalset ja torakaaldominaalset juurdepääsu.
  • Radikaalseid maooperatsioone on sellest ajast alates kombineeritud põrna eemaldamise ning kõhunäärme, ristikäärsoole või maksa vasaku sagara resektsiooniga.
  • Alustati kõhunäärme ja sapijuhade kartsinoomi radikaalsete operatsioonidega.
  • Pärasoolevähi ravis lisandusid abdominaalsed ehk eesmised resektsioonid ning operatsioonid vaagna ja paraaortaalsete lümfisõlmede eemaldamisega. Ka pärasoole ja käärsoole vähi puhul hakati operatsioone kombineerima naaberorganite resektsioonidega.
  • Günekoloogia vallas võeti kasutusele Wertheimi operatsioon emakakaela vähi puhul, emaka laiendatud ekstirpatsioon emakakehavähi puhul ja omentumi ekstirpatsioon senise resektsiooni asemel munasarjavähi puhul.
  • Põievähi korral hakati tegema radikaalseid tsüstektoomiaid koos vaagna ja ka paraaortaalsete lümfisõlmede eemaldamisega ning nn. Brickeri põie moodustamisega peensoole isoleeritud lingust.
  • Uute meetoditena leidsid koha ilioingvinaalsed lümfadenektoomiad, ulatuslikumaks muutusid pehmete kudede pahaloomuliste kasvajate radikaalsed operatsioonid.

Sel ajal hakati järjest rohkem tähelepanu pöörama efektiivsemale keemiaravile, monoteraapiat hakkas laialdasemalt asendama polükeemiaravi. Samuti oli uudne kombineeritud ja kompleksse ravi - eeloperatiivne kiiritus, operatsioon, sellele järgnev keemiaravi - reeglipärane kasutuselevõtt pärasoolevähi korral.

 

1976. aastal alustati radikaalsete operatsioonidega söögitoru torakaalosa keskmise kolmandiku vähi korral - tavaliselt Torek'i järgi, üksikjuhtudel ka Lewis'i järgi. 1986. aastast ühemomentsete Lewis'i operatsioonide osa suurenes, plastikaks kasutati rindkereõõnde toodud magu, söögitoru ühendati mao eesseinaga otskülg-anastomoosiga.

 

1977. aastal tehti osakonnas esimene vaagnaorganite täielik eksenteratsioon lokaalselt levinud emakakaelavähi tõttu - eemaldati kusepõis, emakas, pärasool ning vaagna, paraaortaalne ja parakavaalne lümfikoestik kuni neeruveresoonteni. Uriini ärajuhtimiseks moodustati nn Brickeri põis, rajati anus praeter naturalis.

 

1984. aastast alates on refluksi vältimiseks nii gastrektoomiate kui mao subtotaalsete resektsioonide järgselt kasutusel Roux' tüüpi anastomoos. 1989. aastal moodustati esmakordselt gastrektoomia järgselt reservuaar peensoole proksimaalsest lingust (nn "kunstlik magu").

 

1991. aastal hakati kusepõievähi korral esmakordselt tegema radikaalseid tsüstektoomiaid kontinentse reservuaari moodustamisega käärsoole paremast poolest ja eesnäärme piirdunud vähi (T1-T2) korral suprapuubilist radikaalset prostatektoomiat.


1980. aastal hakati osakonnas kasutama periduraalanesteesiat. Esimesena Tartus võeti 1983. aastal meie osakonnas kasutusele mehhaanilised haavalaiendajad, paranes juudepääs kõhuõõne organitele ja vähenes assistentide arv.

 

1974. aastal asus tööle teine anestesioloog, esialgu osalise, 1975. aastast täiskoormusega. 1977. aastal suurenes kirurgiliste voodite arv 80-le ja märtsikuust moodustati kaks 40 kohaga spetsialiseeritud osakonda:

  • I kirurgia osakond (juhataja Karl Kull) gastroenteroloogiliste, kilpnäärme, pehmete kudede, skeleti ja urogenitaalsüsteemi pahaloomuliste kasvajate ning prekantserooside raviks;
  • II kirurgia osakond (juhataja Vello Padrik) - piimanäärme ja günekoloogilise sfääri kasvajate ning prekantserooside raviks. Ka selle osakonna juhendajaks ja konsultandiks jäi dotsent Karl Kull.
  • I kirurgia osakonnas tehti 1977 a. 443 operatsiooni, II kirurgia osakonnas 361 operatsiooni. Kirurgia osakondade tööd takistas nõuetekohase operatsioonibloki puudumine: vaatamata kahe toa olemasolule häiris ruumikitsikus, ventilatsioon oli puudulik, talvel häiris madal temperatuur.

1980. aastal algas Vallikraavi 10 hoones pikaajaline kapitaalremont. I kirurgia osakond viidi Tartu Kliinilise Haigla ruumidesse Puusepa 6, II kirurgia osakond kolis Tartu Kliinilise Sünnitusmaja ruumidesse. Ajutistes ruumides oli vähe põrandapinda palatite ja abiruumide jaoks, puudusid õpperuumid. Kui ventilatsioon välja arvata, võis sealse operatsiooniblokiga rahul olla, olemas oli ka viiekohaline intensiivravi palat. 15.11.1983 a. toodi I kirurgia osakonna juurde Puusepa 6 ka vahepeal Tartu Kliinilises Sünnitusmajas asunud II kirurgia osakond. Ruumikitsikuse leevendamiseks viidi I kirurgia osakonna 16 voodit Tartu Kliinilise Haigla üldkirurgia osakonna ruumidesse Puusepa 8. Osakonna killustatus raskendas tööd.

 

1986. aastal lõppes osa Vallikraavi 10 kapitaalremondist ja II kirurgia osakond kolis tagasi oma kodukohta. Taas sai Puusepa 6 hoones kokku I kirurgia osakond ja nii paranesid mõlema osakonna töötingimused. 1990. aastal lõppes kümme aastat kestnud kapitaalremont Vallikraavi tänava hoones, sinna kolis tagasi ka I kirurgia osakond. Remondi käigus oli kirurgiliste voodikohtade arv vähenenud 20 võrra ja kaks kirurgia osakonda ühendati taas üheks 60-kohaliseks osakonnaks.

 

Alates 2000 aastast kuni 2007. aastani juhtis Hematoloogia-onkoloogia kliiniku kirurgilise onkoloogia osakonda dr Andrus Arak. Praegu on kirurgilise onkoloogia arendamise juhiks dr Olav Tammik.

 

Kiiritusravist
Röntgenravi võeti kasutusele 1922. aastal ja see on jätkunud kuni 21. sajandi alguseni. Tartu Ülikool ostis 1935. aastal 146 mg raadiumi ja esimese raadiumraviseansi tegi dr Jüri Haldre 25. septembril 1937. Sellest ajast kasutati raadiumravi haigete ravimiseks kuni 80-ndate aastateni. Esimene telegammaravi-kabinet ehitati Toome Sisekliiniku keldrisse ja 1958. aastal alustati seal telegammakiiritusravi aparaadil Gut-Co-400. Võimsam kiirgusallikas võrreldes röntgenraviga võimaldas sügaval paiknevaid kasvajaid paremini ravida.

 

Alates 1975. aastast valmis onkoloogiadispanserile antud statsionaaris Vallikraavi 10 antud aja kohta kaasaegne kiiritusravikompleks ning 22. juulil 1975 alustati kiiritusravi Narvas valmistatud gammaraviaparaadiga AGAT-S. 1987. aastast töötab rotatsioonitüüpi telegammaaparaat AGAT-R1. 3. aprillil 1979. aastal tehti esimene õõneraviseanss teise Narvas valmistatud õõneraviaparaadiga AGAT-V.

 

1995. aastal moderniseeriti kiiritusravi osakonda ning osteti esimene kaasaegne kiiritusravi ja ravi planeerimise süsteem firmalt Siemens, mis sisaldas lineaarkiirendit, simulaatorit ja kiiritusravi 3-mõõtmelist planeerimissüsteemi, olles tol ajal kaasaegseim kiiritusraviaparatuur Baltikumis. 19. detsembril 1995. aastal tehti esimene raivprotseduur uuel kiirendil praeguse osakonnajuhataja dr Margit-Maie Marjamägi poolt.

 

Praegu töötavad järgmised kiiritusraviaparaadid: lineaarkiirendi "Mevatron", telegammaaparaat AGAT-R1, õõnesisese gammaravi aparaat AGAT-V. Raviplaanide tegemiseks on kasutusel kahe- ja kolmedimensioonsed raviplaneerimissüsteemid ning simulaator "Simview".

 

Kasvajate medikamentoossest ravist
Keemiaraviga tegeldakse onkoloogiakliinikus alates 1950. aasta algusest. Kuna kasutatavaid vähivastaseid preparaate oli vähe, siis tegelesid kemoteraapiaga nii günekoloogid, kirurgid kui radioterapeudid iseseisvalt. Algaastatel kujunesid välja kaks spetsialisti: dr. I. Salajev ja dr. A. Ristimägi, kes keemiaravi küsimustes olid konsultantideks teistele. Alates 1970. aastate algusest on tsütostaatilise ravi rakendamine muutunud süsteemseks ning spetsialistid saavad eraldi koolitust sellel erialal. Kemoteraapiat on vastavalt vajadusele teinud nii kirurgid kui günekoloogid ja radioterapeudid. 1996. aastal alustati osalemist rahvusvahelistes kliinilistes keemiaravi uuringutes, kasutusele on võetud praktiliselt kõik maailmas kasutatavad uued preparaadid. Viimastel aastatel on tekkinud eraldi spetsialiseerumine kasvajate medikamentoossele ravile.

 

Onkoloogia õpetamise ajaloost Tartus
Pärast 1949. aastat, kui oli likvideeritud radioloogia kateeder, muutus radioloogia-röntgenoloogia õpetamine Tartu ülikoolis kaootiliseks. Sellega tegelesid kõik erialakateedrid, mis iseenesest oli ebanormaalne. Kui dr Jüri Haldre ajal olid radioloogiat õpetanud praktilise töökogemusega spetsialistid, siis sel ajal läks õppetöö mittespetsialistide kätte. 1955. aasta sügissemestrist hakkas radioloogiat õpetama röntgenoloog ja värske meditsiinikandidaadikraadi kaitsnud dr Kaljo Villako. Õpetamine toimus sisehaiguste propedeutika kateedri koosseisus veerandsada aastat.

 

Vähihaiguste kirurgilise ravi aspekte oli seni käsitletud enamasti kirurgia kallakuga kateedrites. Eriti suur oli kasvajahaiguste õpetamise koormus professor Artur Linkbergil. Alates 1970. aastate algusest suurenes tsentraalne surve onkoloogia õpetuse spetsialiseerumisele ja tsentraliseerumisele. 1971. aastal alustas dotsent H. Tiivel kirurgia osakonna baasil ka onkoloogia õpetamisega arstiteaduskonna üliõpilastele. Onkoloogiaalane õppetöö toimus sünnitusabi-ja günekoloogia kateedri õppetöö raames.

 

Dotsent Tiiveli tööd jätkas 1975. aastal dotsendiks valitud dr Karl Kull. 1975-1980 aastani oli dotsent K. Kull valitud TÜ Sünnitusabi ja Günekoloogia kateedri dotsendiks onkoloogia alal ning tema juhtida oli onkoloogiaalane õppetöö üliõpilastele ja täiendusarstidele. 1. detsembril 1980. aastal loodi iseseisev Radioloogia ja Onkoloogia kateeder Tartu Ülikooli juures ning selle juhatajaks sai radioloogiaeriala professor K. Villako. Onkoloogiaalast õppetööd tegid kateedris dotsent K. Kull ja alates 1980. aastast assistent R. Labotkin. Antud perioodil süstematiseerus ja paranes oluliselt onkoloogia eriala õpetamine üliõpilastele. Kõik Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ravieriala lõpetanud läbisid onkoloogia kursuse. Sellel perioodil kaitsti ridamisi dissertatsioone. Kandidaadikraadi omandasid Rait Labotkin 1987. aastal ja Gennadi Gorelašvili 1990. aastal. Doktorikraadi kaitses Erich Kuus 1990. aastal ja Andrus Arak 1996. aastal. 1990. aastast nimetati kateeder ümber TÜ Radioloogia ja Onkoloogia Kliinikuks, mille kliinilise onkoloogia õppetooli juhatajaks valiti professor K. Kull ning dotsendiks valiti R. Labotkin. 1990 kuni 1997 aastani oli tollase TÜ Arstiteaduskonna Radioloogia ja Onkoloogia Kliiniku juhatajaks röntgenoloogiaprofessor Erich Kuus. 1997. aastal emeriteerus professor K. Kull õppetooli juhataja kohalt ning sellele koha täitjaks nimetati dotsent R. Labotkin. 1997 kuni 2000 aastani nimetati Radioloogia ja Onkoloogia Kliiniku juhata kt-ks dotsent Rait Labotkin. Alates 2000. aastast nimetati kliinik ümber TÜ Hematoloogia-onkoloogia kliinikuks ning selle juhatajaks valiti professor Hele Everaus.

 

Hematoloogia arengust
Iseseisvaks erialaks kujunemine on toimunud sisemeditsiini ja lastehaiguste osana. Kindlasti tuleb märkida olulist laboratoorse meditsiini rolli. Nii oli teadmiste, teadustegevuse ja kliinilise kogemuse jagamisel ning arendamisel oluline professorite Valve Saarma, Kuno Kõrge ja Vello Salupere roll. Kiiresti areneva hematoloogia rakendamine haigete praktilisse ravisse seisis Valve Pillessaare ja Ene Jentsi õlgadel. Hindamatu oli morfoloogilise diagnostika tugi doktor Helvi Põldvere ja professor Kaljo Põldvere poolt. Laste hematoloogia arenes dotsent Liia Sildveri eestvõttel ja Ene-Elsa Kikerpilli aktiivse praktilise tegevuse toel.

 

Eraldi osakonnana sündis just Tartu Lastehaiglas hematoloogia osakond 1991. aastal. Samasse aega mahub oluline tegevus uute diagnostika ja ravimeetodite kasutusele võtmisel professor Hele Everausi eestvõttel. Prof. Everausist sai eriala edasiarendaja tänaseks hematoloogiaks. Teadustöö tulemusena oli tal 1983. aastal kaitstud kandidaadiväitekiri hematoloogias, 1993. aastal sai kaitsmisküpseks doktoriväitekiri.

 

Kasutusele võeti hematoloogiliste kasvajate diagnostikas hädavajalik immunfenotüpiseerimine, vererakkude ja perifeerse vere tüvirakkude separeerimine. Ettevalmistused viisid edukale luuüdi transplantatsiooni programmi käivitamisele 1993. a, kui prof. H. Everaus tegi koos Helsingi Ülikooli professori Tapani Ruutuga esimese luuüdi ülekande nii Eestis kui Balti riikides üldse. Siirdamisprogrammi käivitamisel olid olulised panustajad dr Tõnu Jõgi ja osakonna vanemõde Viia Viirsalu. Dr Miia Sultsmann arendas välja koesobivusdiagnostika.


Kümne aastaga on transplantatsiooniprogramm oma elujõulisust igati tõestanud. Oluliselt on arenenud kõigi hematoloogiliste haiguste ravi, saavutades nii sisu kui efektiivsuse poolest maailmataseme. Hüübimishäirete diagnostika ja ravi muutusid praktiliselt olematusest kõigile standarditele vastavateks. Diagnostikameetodite juurutamisel oli väga suur roll Ade Kallasel. Prof. Everausi juhitud hemofiilia programmi tunnustati nn parima kaksikprogrammi (koos Karolinska Instituudiga) nimetusega Ülemaailmse Hemofiilia Föderatsiooni poolt 1997. aastal. Arvestades hematoloogilises patoloogias kasvajate domineerimist kujunes nii hematoloogia kui onkoloogia tulevikuarenguid silmas pidades ühine kliinik - Hematoloogia-onkoloogia kliinik.

 

Kliiniku tänane päev
Seoses kogu Tartu Ülikooli Kliinikumi reformimisega sihtasutuseks 1999. aastal, muutus senine onkoloogiahaigla alates 2000. aastast Kliinikumi Hematoloogia-onkoloogia kliinikuks, onkoloogiaga liitus hematoloogia eriala. Kliiniku juhatajaks on alates 2000. aastast prof. Hele Everaus, kliiniku direktoriks dr Peeter Padrik ja ülemõeks Kaire Jugar. Kliinik on hematoloogiliste ja onkoloogiliste haiguste diagnostika ja ravitöö, õppe- ja teadustöö kompleksne keskus Eestis, mille missiooniks on pakkuda onkoloogiliste ja hematoloogiliste haigustega patsientidele kõrgekvaliteedilist, efektiivset ja patsiendisõbralikku diagnostikat ja ravi, arendades sealjuures Eesti elanikkonna ja arstkonna teadmisi onkoloogiliste ja hematoloogiliste haiguste olemusest, tekkepõhjustest, vältimisest, diagnoosimisest ja ravist. Kliiniku põhitegevuseks on kõrgema etapi ambulatoorne ja statsionaarne arstiabi hematoloogia ja onkoloogia erialadel, samas on kliinik nimetatud erialadel Tartu Ülikooli Arstiteaduskonna õppe- ja teadustöö baas.


Kliinik koosneb kolmest osakonnast:

  • hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakond (juhataja dr Ain Kaare)
  • kirurgilise onkoloogia osakond (juhataja dr Olav Tammik)
  • radio- ja kemoteraapia osakond (juhataja dr Jana Jaal)